Majandus ja kolm põrsakest

Ametisse astunud valitsuse valitsemisleppe nurgakiviks on viimaste aastate majanduskasvu optimistlik jätkuprognoos. Meie sisemaine koguprodukt on kavandatud kasvama mulluselt 205 miljardilt 372 miljardi kroonini aastal 2011 ehk tervelt 81%.

Selline areng teeb head meelt ja viib meid lähemale Euroopa Liidu keskmise rikkuse tasemele - ostujõu arvestuses tänaselt 65%-lt 85-90%ni. Nii saamegi kõik koos vähem kui kümnekonna aastaga justkui iseenesest keskmiseks eurooplaseks, võiduerakonna plaane pidi aga aastaks 2022 viie Euroopa rikkaima riigi hulka.

Mis võiks veel parem olla, kui sellest vahvast kelgusõidust rõõmu tunda - kauged reisid, kiired autod, ilusad majad ja palju muud varem kättesaamatut on nüüd ka meie jagu. Kui mitte muidu, siis vähemasti laenuga. Selle kindlustavad igale endast lugupidavale inimesele rootslastele kingitud pangad.

Meenub muinasjutt kolmest põrsakesest: Nif-Nifist, Naf-Nafist ja Nuf-Nufist. Ka neil oli rõõm kaunist kevadest ja suvest nii suur, et tulevikumured kippusid tahaplaanile jääma. Milleks vaeva näha, kui majakese külma talve ja kurja hundi eest varjumiseks saab teha ka õlgedest või, kui tõesti peab, oksakestest. Vaid loll jätab ilusa elu elamata ja rassib maja kallal. Kuidas põrsakestel läks, teame.

Meiegi ilmad lähevad tasapisi külmemaks. Majanduskasv ja selle kaaslane inflatsioon kergitavad palku pea sama kiirusega, kui kasvab rahvuslik rikkus - 16 636 kroonini kuus aastal 2011. Niisugust palka on meeldiv saada, ent keegi peab suutma seda palka maksta.

Mitte üks-kaks edukat ettevõtet, vaid kõik ja enam kui 650 000 töövõtjale. Palgasurve ongi see talvine hingus, mille vastu vajame kindlaid seinu ja katust. Täna võiks öelda, et öökülmi veel pole, aga majandusõhk on hommikuti oluliselt kargem. Ka kuri hunt on olemas - üleilmastunud kapital, tema tujukus ja soov kolida kiiresti sinna, kus paljunemiseks soodsaimad tingimused. Ühel hetkel ammendub meie kindla krooni, avatud majanduse, madalate maksude ja odava tööjõu külgetõmbejõud ning kustunud see laastutuli ongi. Selleks ajaks peaks oma ahjud küdema.

Tõsi, oleme viimaseil aastail riigi tasemel rahakest halvemateks aegadeks kõrvale pannud. Iseküsimus on, kauaks seda külma ajal jätkub. Veidi pikema sihiga on investeeringud haridusse, teadusesse ja arendustegevusse, ent see on käinud justkui teises järjekorras ning olnud õpetajate, teadlaste ja haridusministeeriumi mure, mitte rahvuslik ettevõtmine.

Tõeliselt külma- ja kurjakindla maja ehitamine seisneb põhimõtteliselt teistsuguses suhtumises meie majanduse ja ühiskonna kesksesse subjekti - inimesse, täpsemalt iseendasse. Jätkusuutlik majanduskasv tugineb igaühe isiklikule edenemisele väärtuste loojana.

Meie mõtted lähevad valele rajale, kui näeme tööjõuprobleemide lahendusena toota üha rohkem ja paremaid kutseõppeasutuste lõpetajaid olukorras, kus senised töötajad on lahkunud ja väljaõppinud spetsialist otsib palgaleevendust piiritagusest kalkunikitkumisest või maasikakorjamisest.

Mõelgem tõsiselt, miks on tööstuse tööviljakus üle viie korra madalam kui arenenud riikides ja kas seda saab taandada vaid reatööjõu kvalifikatsioonile. Mõelgem, kas ja kuidas puutub teadmispõhine ühiskond meisse - kas vastame nõuetele, mida esitab üleilmne konkurents igale meist oma töökohal. Ja kui ei, siis milles on asi? Ja olulisim - kas soovin ja suudan enda kallal vaeva näha?

Talv ei jää taeva ega hunt metsa. Vahepealset aega võiksime kasutada selleks, et põrsakestelt õppida. See kulub ära nii ametisse astuvale valitsusele kui ka ettevõtjatele, nii kõrgepalgalistele ülemustele kui ka madalapalgalistele. Nif-Niffe, Naf-Naffe ja Nuf-Nuffe on nende kõigi seas.