25 aastat tuleohutuse eest võidelnud Firetek: Eestis on selles vallas palju ära teha

„Ajavahemikus 1985–2014 töötasin Päästeametis vahetustega operatiivkorrapidajana ja aastast 2000 olen vabal ajal tegelenud tuleohutustoodete müügiga. Alguses müüsime mõne kustuti päevas, ent siis hakkas äri arenema ning tekkis nõudlus insener-tehniliste projektide järele,“ meenutab Kangur, kes omal ajal lõpetas Leningradi tuletõrjekooli ja Moskva Kõrgema tuletõrjeinseneride kooli. Praegu lööb Firetek kaasa kõigi Eesti suuremate rajatiste ja hoonete tuleohutuse projekteerimises ning ehitamises, pakkudes täislahendust projekteerimisest kuni realiseerimise ja kvalifitseeritud hoolduseni.

Ettevõte vastutab tuleohutuse eest näiteks Sillamäe, Paldiski ja Muuga kütuseterminalides, on partner põlevkivitööstuse ja energeetikaettevõtetele ning tagab tootmishoonete ja kaubanduskeskuste tuleohutuse. Viimaste aastate suurim objekt on uus õlitehas Enefit 280-2. Tallinnas rajati mullu Arteri kvartali peamise rentniku Swedbanki ruumidesse aga spetsiaalne veeudusüsteem. Selle süsteemi puhul saavutatakse tavapärase sprinklersüsteemiga võrreldes kustutusefekt 2–3 korda väiksema veevooluhulgaga, mis omakorda tähendab väiksemaid veekahjusid. Samuti on süsteemi eluiga oluliselt pikem, sest kõik komponendid on valmistatud roostevabast terasest. Veeudusüsteemi projekteeritakse ja ehitatakse praegu ka uude Keskkonnamajja, mis rajatakse Lennusadama kõrvale.

Firetekis töötab 56 suure erialase kogemusega inimest. „Koolitame oma töötajaid pidevalt, oleme kursis seadusandluse ja kõige uuemate tuleohutuslahendustega. Teeme kõik algusest lõpuni: konsulteerime, projekteerime, ehitame, testime, hooldame,“ räägib Kangur. „Kuna Eesti turg on väike, ei saa me keskenduda ainult konkreetsetele süsteemidele, meie toodete portfell on väga lai. Firmal on kaheksaliikmeline automaatikute meeskond, kes paneb avastus- ja kustutuspaigaldised tööle.“

Ettevõtte juht toob näite, kuidas nad projekteerisid prügiettevõttele unikaalse tulekahju avastamissüsteemi ehk 24 tunni kaamera, mis skannib kaitstavat ala ning riskiolukorra ehk liiga kõrge temperatuuri tuvastamisel suunab veejoa kriitilisse kohta. Nii ei riku tulekustutuslahendus kogu alal olevat inventari ega esemeid, vaid võimaldab paikset kustutust.

Kangur rõhutab, et seadmete puhul on esmatähtis siiski tuleohu õigeaegne avastamine ja inimeste teavitamine. Olemas on aktiivne ja passiivne tulekaitse. Passiivne tähendab, et hoone on ehitatud õigetest materjalidest, lubatud korruste ning nõutud evakuatsioonipääsude arvuga. Kuna aga inimtegevus tekitab ikka tuleohtu ja ehituslike meetmetega pole võimalik 100% ohutust tagada, peab olema tagatud ka aktiivne tulekaitse ehk tuleohutuspaigaldised oma erinevate funktsioonidega alates signalisatsioonisüsteemidest kuni evakuatsioonivalgustuse ja suitsueemaldus- ning hapnikualandamislahendusteni.

Kangur toob välja ühe suure kitsaskoha Eesti tuleohutuses: „Paraku ei tunne kohalikud kindlustusseltsid kindlustusobjektide vastu eriti suurt huvi ja samal ajal on inimeste mentaliteet tuleohutuse pealt kokku hoida. Samas Eestis tegutsevad Euroopa Liidu ja ka USA suured kindlustusseltsid viivad enne kindlustuslepingu sõlmimist läbi mitmeid kontrolle, hinnates riske ja andes objekti omanikule valida, kas viia hoone või rajatis tuleohutusnõuetega vastavusse ning saada soodsam kindlustuspakkumine või maksta oluliselt rohkem. Meil oli eelmisel aastal kaks projekti, kus välismaised omanikud võtsid aluseks USA konkreetsed ja karmid normdokumendid ning lasid tootmishooned nende järgi tuleohutuks muuta. Seejärel tulid kindlustusseltsi eksperdid, kes kinnitasid kindlustuslepingu. See on õige lähenemine!“

Tema sõnul on see täiesti vale, kui hoone omanikud täidavad lihtsalt oma äranägemise järgi kindlustuse poolt ette antud ankeete ja keegi ei kontrolli reaalselt objekte, ent kui midagi juhtub, palkab kindlustusfirma juristide armee ning keeldutakse hüvitist maksamast. Üks kurb näide selles vallas on ligi kolm aastat tagasi Tallinnas Pae tänav 25 süttinud elumaja, kus kaotas kodu umbes 70 perekonda ning mille üle käivad läbirääkimised kindlustusseltsiga tänaseni.

“Mina olen seda meelt, et me peaksime võtma kasutusele mõne suure välisriigi normid, kus on konkreetselt ja üheselt arusaadavad normid, normdokumentide koostamisega tegeleksid kindlustusspetsialistid ning teised kompetentsed asjatundjad. Meie dokumente ja määruseid koostavad aga sageli kahjuks ebapädevad inimesed, kes ei tunne teemat sügavuti,“ nendib Kangur. „Eestis püütakse lähtuda tuleohutuspaigaldiste tööle rakendamise statistikast, kuid riik on nii väike, et seda statistikat ei tohiks arvesse võtta. Nii tekivad määrustesse väljendid „võiks“ ja „peaks“, aga on vaja olla oluliselt konkreetsem. Tuleohutus ju kasumit ei tooda ja nii otsitakse kohti, kuidas kokku hoida!“

Kehtiva tuleohutuse seaduse kohaselt teeb erasektor teatud objektidele tuleohutusülevaatust. Seda viivad läbi TO eksperdid ja spetsialistid. Firetekis töötab kaks TO-eksperti ja kaks TO-spetsialisti. Samas tellijateks on ettevõtjad, kes sageli soovivad näha positiivset tulemust. Kangur leiab, et eksperdid peaksid tegema seda tööd kindlustusseltsi tellimusel ehk olema erapooletud. Ta on arvamusel, et tuleohutuse ülevaatuse tellijateks peaks olema kolmas osapool, sest ainult nii tagatakse erapooletus.

Firetek teeb ka ettevõtetele tuleohutusauditeid, kust selgub, mis olukorras omaniku kinnisvara on ning milliseid samme on mõistlik ohutuse seisukohast ette võtta.