Savisaar: minuvastased allkirjad ei ole üllatus

Minu valijad on need inimesed, kes möödunud Riigikogu ja kohalike omavalitsuste valimistel hääletasid Keskerakonna poolt ning neid on ikka enam kui nüüd internetis antud vastuhääli. Valimistel saadud häältega olengi mina Tallinna linnapea ja Keskerakonna fraktsioon seisab kindlalt nii Riigikogus kui ka Tallinna linnavolikogus. Ka viimased küsitlused näitavad, et Keskerakonna toetajad on endiselt meiega.

Eesti on demokraatlik riik, valimised toimuvad korrapäraselt ja järgmine kord Tallinna inimestel otsustada, milline poliitiline erakond kõige enam nende huve esindab, on natuke enam kui kahe aasta pärast.

Niipalju konkreetsetest allkirjadest.

Eksib see, kes arvab, et ma taolisi allkirjakogumisi taunin või ignoreerin. Kaugel sellest! Meenutagem, et Eesti Elektrijaamade ja raudtee müügi vastu kogusid Keskerakond ja Rahvaliit omal ajal enam kui 150 tuhat allkirja Eesti inimestelt.

Allkirjade avalik andmine millegi poolt või vastu on osalusdemokraatia vorm ja seda tuleb kõigiti tunnustada. Tunnustada ka neid inimesi, kes oma nime all ja avalikult on nõudnud minu tagasiastumist. See on märk sellest, et 15 aastaga tunneb Eesti kodanik end tõepoolest oma riigis peremehena, avaldab aktiivselt oma arvamust ja ei lepi sellega, kui talle miski ei meeldi.

Mul tuleb td teha selle nimel, et ka nende inimeste silmis olla usaldatav. Ma ei eira nende arvamust, vaid arvestan nendega väga tõsiselt.

Üks märkus siiski allkirjakampaaniate korraldajatele. Ka internetis maksaks kanda suuremat hoolt andmete õigsuse eest. Ma ei tea, kas Eesti Rahvuslik Liikumine seda teab, aga Eestis on edukalt juba aastaid antud digitaalallkirju, kasutataks selleks ID-kaarti.

Näiteks meie vabariigi peaminister tegi seda lausa televisioonikaamerate ees ja andis digitaalselt valimistel oma isikliku hääle. Võtkem peaministrist õppust!

Et allkirjakampaaniad oleksid tõeliselt vabad kahtlusest, et allkirja andnud ei pruugi kõik oma nime sattumisega mõnda nimekirja kursis olla või on nad lapsed, keda lihtsalt poliitikas ära kasutatakse, mida ei tohiks teha, selleks võiks edaspidi ikkagi koguda mitte lihtsalt nimesid, vaid inimeste reaalseid ja usaldusväärseid digiallkirju.

Tallinnas on korraldatud rahvaküsitlusi, kus on saanud oma arvamust avaldada ka digiallkirja andes ja mul on usku, et see moodus on palju usaldusväärsem kui lihtsalt oma nime kirjutamine mõnele netilehele.

Aga kordan, see ei vähenda antud häälte kaalu ning ei kahanda nende inimeste arvamuse olulisust, kes tõsimeeli andsid oma hääle minu tagasiastumise poolt, sest nad seda soovivad. See näitab veelkord, et kodanikualgatus vajab riigi tasandil seaduseks vormimist, mida ma olen järjekindlalt taotlenud.

Ma ei kavatse tagasi astuda, ma kavatsen töötada selle nimel, et ka need inimesed õpiksid mind usaldama. See võtab aega, aga me leiame ühise keele. Mina ei sulge ühegi allakirjutanu ees ust, loodetavasti ei sulge nemad ust ka minu ees. Ma loodan, et parempoolsed parteid ei pahanda, kui selle tulemusena nende valijate arv tulevikus kahanema kipub, aga see on juba omaette jutt.