Inimesed usuvad paljusid asju, ilma et
üldse vaevuks nende üle juurdlema. Kui aga võtta kätte ning sügavamalt järele
mõelda, võib nii mõnigi igapäevane kindel veendumus osutuda naeruväärseks ja
põhjendamatuks. Võrguajakiri LiveScience toob välja valiku levinumatest
teadusmüütidest – paljusid neist usud sina?
Allaneelatud nätsu seedimine võtab aega seitse aastat.
Nätsu võib olla küll natuke raskem lõhustada kui orgaanilisemaid toiduaineid, kuid mingit erikohtlemist näts seedesüsteemis küll ei leia.
Suur Hiina müür on ainus inimese poolt loodud objekt, mis on kosmosest nähtav.
Sellel lool on erinevaid variatsioone (näiteks, et näha on ka Giza püramiidid), kuid kõik need on ekslikud. Astronaudid näevad neid objekte küll, viibides madalal orbiidil, kuid sealt näevad nad kõiki suuremaid ehitisi, nagu näiteks lennukite maandumisradu. Kuu pealt Hiina müür ei paista.
Inimesed kasutavad vaid 10 protsenti oma ajust.See on üks vanematest teadusmüütidest. Õnneks pole see tõsi. Magnetresonantsuuringud näitavad, et isegi magades kasutab inimene suuremat osa oma ajukoorest.
Täiskasvanud inimesel uusi ajurakke ei teki.Aju arengu kõige olulisem periood on tõepoolest lapsepõlves, kuid see ei tähenda, et edaspidi toimub vaid taandareng ja lagunemine. Uuringud näitavad, et neuronid jätkavad kasvamist ja arenemist ka täiskasvanueas.
Maa pöörlemise tõttu voolab vesi lõuna- ja põhjapoolkeral valamust ära erinevas suunas pööreldes.
Coriolisi efekt, mis mõjub liikuvatele kehadele pöörlevas taustsüsteemis, loomulikult eksisteerib, kuid antud situatsioonis on selle mõju väga väike. Pigem sõltub vee pöörlemissuund kraanikausi ehitusest või vee liikumissuunast. Seda võid ka ise katsetada, jälgides vee pöörlemissuunda erinevates vannitubades.
Loomad tajuvad looduskatastroofide tulekut.Ei ole tõendeid selle kohta, et loomadel eksisteeriks salapärane kuues meel, mis aitaks neil katastroofe ette ennustada. Meiega võrreldes annavad loomadele katastroofide korral väikese edumaa lihtsalt nende teravamad meeleelundid. Nii võibki maavärinate või tsunamide eel näha loomi massiliselt pagemas. Kuna meie nürid meeleelundid pole selleks ajaks veel hoiatust saanud, võibki asi tunduda müstiline. Siiski ei tähenda see, et me ei võiks loomade teravamat taju ära kasutada – teada on juhtumeid, kus loomade ebatavalise käitumise põhjal on edukalt õnnestunud inimesed maavärinapiirkonnast evakueerida.
Pilvelõhkuja katuselt visatud münt võib allseisja tappa.
Kui tõesti kedagi tappa tahta, leidub ilmselt tõhusamaid relvi kui mündid. Kui visata maailma kõrgeima hoone katuselt alla münt, siis see vaid kopsaks kergelt õnnetut allajääjat.
Koera keelel on seitse rohtu.
Kuigi koertel on komme lakkuda kohti, mida inimesel pähegi ei tuleks, ollakse veendunud, et koera suu on steriilsem kui inimesel ning et koer saab lakkudes ravida haiget kohta. Tegelikult on suus elavad bakterid nii liigispetsiifilised, et ei saa kuidagi öelda, nagu oleks ühe liigi suu puhtam kui teise, nad on lihtsalt erinevad. Nii et sama hästi võid ise oma või sõbra haavad üle lakkuda.
Äike kaks korda samasse kohta ei löö.
Tegelikult kipub pikne just samadesse, eelistatud kõrgetesse kohtadesse lööma. Empire State Building'usse lööb äike näiteks igal aastal keskmiselt 25 korda. Õnneks leiutas Benjamin Franklin piksevarda, mis meid suurematest jamadest säästab.
Kosmoses gravitatsiooni ei ole.
Gravitatsioon on igal pool, isegi kosmoses. Kui kaugus Maast suureneb, muutub külgetõmbejõud väiksemaks, kuid päris ära see ei kao. Ja kui juba kosmosest rääkida, siis on vale ka see, et seal on absoluutne vaakum. Kosmoses liigub igasuguseid aatomeid, kuigi enamasti väga hõredalt – ning see hõre gaas tekitab omakorda pisut gravitatsiooni.
Juuksed ja sõrmeküüned kasvavad pärast surma edasi.
See võib küll tunduda tõsi, kuid tegelikult on tegu optilise illusiooniga. Surma järel inimese keha dehüdratiseerub – kaotab palju vedelikku – ning seetõttu tõmbub nahk kokku, tuues nähtavale rohkem küüsi ja juukseid.
Seotud lood
Võrguajakiri Livescience toob välja
esikümne müsteeriumitest, mida teadus siiani seletada ei ole suutnud.
Kõik teadsid Helenet (42) kui sooja ja elava iseloomuga edukat naist. Tööl olles oli ta asjalik ning kodus tegeles laste ja majapidamisega. Õhtuti premeeris ta end tihti pokaali veiniga, et igapäevaseid muresid vaigistada ja stressi leevendada. Viimasel ajal vaevles ta aga unetuse käes ja ka lähedaste sõnul hakkas ta oma sära kaotama. Enese teadmata viis pidev veinitamine naise sügavamale alkoholi lõksu ja õhtusest lõõgastusrituaalist sai hoopis uneprobleemide põhjustaja. Helene jagab oma lugu, kuidas ta sõltuvusest vabanes ja enda elus uue lehekülje keeras.