Eesti krooni juveelid

14 aastat tagasi küsisin ühe meie krooni juveeli, Hansapanga juhilt Hannes Tamjärvelt, mida peab tegema, et oma äriga miljon krooni teenida.

Tamjärv vastas mulle toona nii: "Kui keegi tuleks minu juurde ja küsiks, kuidas miljon krooni teenida, siis ma küsiksin kõigepealt vastu, kas tõesti Eestis? Kui ta seda tõepoolest siin tahab teha, siis üritaksin talle kirjeldada, et vastupidi meie ootustele pole Eesti sugugi koht, kus see kõige paremini õnnestuks. Ja alles seejärel annaksin soovituse: ära võta eesmärgiks teenida miljon krooni. Pigem tegele asjaga, mis sulle kõige enam meeldib. Kui oled ala välja valinud, varu kannatust. Siis tuleb hakata end rahulikult üles töötama. Kui sa oled piisavalt korralik, tark ja kannatlik, avastadki ühel hetkel, et miljon on ammu koos. Ja õnneks pole see sulle mingi eriline eesmärk ega saavutuste tähis olnud."

1991. aastal asutavad üheksa meest - Hannes Tamjärv, Jüri Mõis, Rein Kaarepere, Tõnu Laak, Rain Lõhmus, Heldur Meerits, Toomas Sildmäe, Andres Saame ja Olari Taal - ASi Rebaco (Reval Banking Corporation), et rublade-dollarite ostu-müügiga raha teenida.

Tehingud on sedavõrd edukad, et kohe võetakse suund oma panga asutamisele. Tartu Kommertspanga filiaalina alustanud Hansapank iseseisvub juba 1992. aasta alguses. Tartu pangast saadakse finantssüstina laenuks 10 miljonit rubla.

"Algul polnud mingit õiget töörežiimi. Nii laupäev kui ka pühapäev olid tihti tööpäevad," on Tamjärv meenutanud. Tõelise hoo saab Hansapank siiski alles krooni tulekuga. Seda enam, et kaks suurt - Tartu Kommertspank ja Balti Ühispank - läksid peagi moratooriumi alla. Juba panga esimene täisaasta toob omanikele ligi 17 miljonit krooni kasumit, edaspidi kasuminumbrid aina kasvavad.

Areng on pöörane ja nõuab uut raha. Augustis 1994 toimubki esimene rahvusvahelistele investoritele suunatud kinnine aktsiaemissioon ja sama aasta oktoobris esimene avalik emissioon. Sealt alates lähevad lahti ka maailma finantsorganisatsioonide rahakotirauad. Lätti ja Leetu minek on juba selle loogiline jätk ning esipositsiooni haaramine kogu Baltimaades polegi enam üllatav.

Pärast Hoiupanga allaneelamist 1998. aasta suvel saab Hansapangast vaieldamatu turuliider. Kummaline, aga just see allaneelamine, mis algselt oli kavandatud võrdsete ühinemisena, lõhub ka seni ühtsena tegutsenud asutajate meeskonna. See on seda imelikum, et Hoiupanka vedas ju üks üheksast Hansapanga asutajast Olari Taal ning Hansapank oli ka ise üks Hoiupanga suuromanikest.

Hansapanga konsolideeritud bilansimaht ulatub 1998. aasta lõpuks ligi 27,7 miljardi kroonini. Tingituna üldisest börsikrahhist ning osaliselt ka kahe panga liitumisest, lõpeb aasta 60,5 miljoni kroonise miinusega. Rootsi Swedbank on selleks ajaks saavutanud juba valitseva mõju Hansapanga üle ning Jüri Mõis teatab 1998. aasta novembris esimesena, et ta lahkub. Kuu aega hiljem teatab sama Hannes Tamjärv. 2000. aasta alguses lahkub Rain Lõhmus koos lähemate kaaslastega, et asutada uus investeerimispank (LHV).

Pangal endal läheb aga jätkuvalt hästi. 1999. aasta lõpeb 815 miljoni krooni suuruse puhaskasumiga. 2004. aasta lõpuks jõuab panga bilansimaht 130 miljardi krooni piirimaile, aasta puhaskasum on aga fantastilised 2,86 miljardit krooni. Pärast nende tulemuste selgumist teeb Swedbank kõikidele aktsionäridele ülevõtupakkumine, mille lõplikuks hinnaks kujuneb 211,23 krooni aktsia kohta. Need panga asutajad ja juhtliikmed, kes olid oma aktsiaid hoidnud, teenivad sadu miljoneid kroone (Toomas Sildmäe 550, Heldur Meerits 508, Tiina Mõis 439, Hannes Tamjärv 204, Jüri Mõis 142, Indrek Neivelt 94 miljonit krooni). Lisaks neile on Hansapanga aktsia teinud miljonäriks mitusada inimest.

2006. aasta lõpetab Hansapanga Grupp rekordilise 5 miljardi krooni suuruse puhaskasumiga.

Vene nafta muutub Muugal kullaks

Muuga sadamas tegutsevast Pakterminalist räägitakse legende. See on koht, kus Venemaalt transiidina veetavad naftasaadused sama hästi kui kullaks muudetakse.

Koos Hollandi suurkontserniga Royal Vopak on kolm Eesti transiidi suurkuju - Aadu Luukas, Anatoli Kanajev ja Endel Siff - koos oma Vene partneritega viimase kümne aastaga Pakterminalist ammutanud 4,5 miljardit krooni dividende. Läinud aastal manalateele läinud Luukasest saab nüüd kahjuks rääkida vaid minevikuvormis.

1993. aastal sisuliselt tühjale kohale rajatud Pakterminali praegune mahutipark sai enam-vähem praegusel kujul valmis 1996. aastal, mil avati võimas tankerikai ning rajati neli uut raudteeharu. Ettevõtte võimsused lubavad päevas tühjaks pumbata 600 kütusetsisterni ning teenindada kuni 110 000tonnise veeväljasurvega tankereid. Üle 300 000 kuupmeetri ulatuvast mahutipargist veidi vähem kui pooled on varustatud kütteregistritega, ilma milleta pole masuudi vedu võimalik. Kindel roll selles, et Pakterminalil algusest peale kõik sedavõrd ladusalt laabus, on mõistagi Kanajevil, kes ettevõtte algusaastatel oli ühtaegu ka Muuga sadama juhi rollis. Oma tippaastatel on Pakterminal tegutsenud enam kui 60protsendilise rentaablusega, millega suudavad võistelda vaid mõned advokaadibürood.

Pakterminal pole kaugeltki ainus kütusefirma, mis kolme suurmehe koostöös on sündinud. Pakterminali kõrval toodavad head kasumit veel ka N-Terminal Grupp ning Milstrand, mis kolme peale kokku suudavad aastas müügituluna teenida keskmiselt 1,2-1,3 miljardit krooni aastas. Samasse suurusjärku jääb ka nende kolme summaarne varade maht.

Luukase, Kanajevi ja Sifi ühistegevus ei laabunud sugugi ilma tõrgeteta nagu Pakterminali töö. Esimese mõra sellesse koostöösse lõid Kanajev ja Luukas 1996. aastal, mil nad Siffi kõrvale jättes asutasid sinnasamasse Muuga sadamasse Transiidikeskuse. Siff suunas seejärel oma energia hoopis Bekkeri sadamasse. Kuid ka Kanajev ja Luukas ei jäänud lõpuni liitlasteks. 2005. aasta kevadsuvel hakkasid liikuma jutud Luukase soovist müüa oma osalus Vene transiidihiiule Severstaltrans, mida juhib Andrei Filatov, kes kerkis ajakirjanduse huviorbiiti oma sooviga saada Eesti kodanikuks. Nii see siiski ei läinud - Luukase osaluse Pakterminali omanikfirmas Trans-Kullo ostsid 2006 hoopis tema senised kaasaktsionärid. Ka lükkasid Siff ja Kanajev uuesti tekkinud ühisrindena sama aasta lõpus tagasi Filatovi pakkumise ühineda Severstaltransi ülesostetud kütusefirmaga E.O.S., mis on kerkimas Eesti kütusetransiidi esinumbriks.

"Iga inimene elab oma elu. Ei pea ju elu lõpuni ühtede ja samade äripartneritega kõigis küsimustes koos olema," tunnistas Aadu Luukas mõned kuud enne oma surma.

On 15. november 2001. Rootslaste pakutud optsioonini, millega nad oleksid saanud kõik Ekspress Grupi aktsiad enda kätte, jääb veel kaks päeva. Nad on kindlad, et Hans H. Luigel vastupidise tehingu sooritamiseks raha ei ole. Ootamatult laob aga Luik miljonid letti ning ostab kaks ja pool aastat varem müüdud 50protsendilise osaluse tagasi.

Praegu, pärast Ekspress Grupi börsileminekut, kuulub Luigele veel veidi üle 66 protsendi aktsiatest, mille väärtus börsihindades ulatub üle 1,1 miljardi krooni. Vaid viis ja pool aastat tagasi pidi Luik hüppama aga üle oma varju, et 50 protsendi aktsiate tagasiostmiseks vajalikud 50 miljonit krooni kokku kraapida.

"Mulle tehti järsk ja selge suunitlusega lühiajaline optsioon. Selle sisu oli, et Marieberg ostab osaluse ära ja mulle anti lühiajaline võimalus - kui soovid, kasuta ise sama pakkumist loetud nädalate jooksul," on Luik oma elutehingut meenutanud. Olgu öeldud, et tagasiostuhind oli oluliselt väiksem kui omaaegne müügihind. Nii et Luik tegi igal juhul ajalugu.

1998. aasta augustis, mil Luik 50 protsenti Ekspress Grupist Rootsis meediakontsernile Marieberg müüb, on aga meie kohalik ajakirjandusmagnaat sundseisus. Raskustes vaevleva Ekspress Grupi suurim konkurent Eesti Meedia on läinud norralaste Schibstedi kätte, kes paiskab siia miljoneid. Et sellele vastu seista, on vaja vaba raha, mida aga Luigel ei ole. "Suurkapitali vastu saab seista üksnes suurkapitaliga," põhjendab Luik, miks ta võtab vastu Rootsist päästerõngana tulnud pakkumise müüa neile pool Ekspress Grupist. Müügiga teenitud kümned miljonid - täpne summa on jäänud siiani avalikkuse eest varju, kuid võib oletada, et see võis olla 70 miljoni krooni kandis - suunab Luik lõviosas oma uue armastuse tarbeks ehk kinnisvarasse. Ilmselt just seetõttu olidki rootslased 2001. aastal nii kindlad, et Luigel ei saa tagasiostuks vajalikke miljoneid enam olla. Tänu pankadele suutis Luik aga tarviliku rahasumma siiski leida.

Pärast saatuslikku tehingut on Ekspress Grupil sujunud üsna kenasti. Koguni sedavõrd, et Luik otsustas endale eelmisel aastal 43 miljonit krooni dividendiks maksta. Tegelikult on see üks osa ettevalmistustest börsile minekuks. Samal ajal korrastatakse grupi ettevõtete struktuuri. Näiteks ostab Luik välja Ekspress Hotline'i ning viis selle Ekspress Grupi alla.

Kui Ekspress Grupp tänavu kevadel börsile tuleb, leidub ka kritiseerijaid. Näiteks konkurendist Eesti Meedia tulistab kohe vastu ja kinnitab, et hoopis tema on Eesti suurim meediakontsern. Börsil oldud mõned kuud on Ekspress Grupi jaoks möödunud suhteliselt rahulikult. Algne hinnatõus on teinud tagasipöörde ning aktsia hind stabiliseerunud enam-vähem emissioonitasemel. Mõned päevad tagasi tuli ka esimene suurem uudis investeeringute kohta - Ekspress Grupp lisab oma portfelli Maalehe.

Juunis 2006 teatab Tallink Grupp oma konkurendi Silja Oy 100 protsendi aktsiate omandamisest. Ostuhinnaks on 7041 miljonit krooni, millele lisandub 5 miljonit Tallinki aktsiat (toonastes hindades ligi 300 miljonit krooni). Aset leiab Eesti kapitali läbi aegade suurim äritehing.

Võrdluseks tasub tuua suurimad väliskapitali investeeringud Eestisse. Kuni 2005. aastani peeti selles vallas suurimaks 3,8 miljardi krooni investeerimist terase kuumtsinkimisega tegeleva Galvex Estonia käivitamisse, ehkki ettevõtte bilanss nii suurt rahapaigutust ei kajasta. 2005. aasta kevadel trumpas selle aga kordades üle rootslaste Swedbank, kes maksis veidi enam kui 40 protsendi Hansapanga aktsiate eest ühtekokku ligi 27 miljardit krooni. Iseasi, kas seda rahapaigutust saab pidada investeerimiseks ettevõtte arengu hüvangu nimel. Samas annab ta ettekujutuse Silja Oy ostu tegelikust suurusest. Ning kui siia lisada Tallinki viimasel viiel aastal sooritatud laevaostud, küünib Tallinki koguinvesteeringute maht 15 miljardi krooni piirimaile.

Tallink Grupi areng on nii enne börsile tulekut 2005. aasta sügisel kui ka pärast seda kulgenud tõusvas joones. Tõsi, aktsia hinna liikumine pole seda küll tõestanud, ent sellel on pigem emotsionaalne tagapõhi. Ettevõtte arengut võib paljuski siduda Enn Pandiga, kes on suutnud veidi enam kui kümne aastaga sisuliselt pankrotiseisus olnud ettevõtte viia Läänemere vägevate sekka.

Tallinkiga on seotud ka üks skandaalsemaid seiku Eesti äriajaloos. Pean silmas Ühispanga eksjuhi Ain Hanschmidti paljudele ootamatut kerkimist Tallinki Grupi emafirma suuromaniku osaühingu Linandell üheks osanikuks 2005. aasta suvel. Mäletatavasti loovutas toona Pant poole oma osalusest mõnesaja tuhande krooni eest Hanschmidtile. Ootamatuseks ei olnud see aga kindlasti Pandile ja Hanschmidtile endile, sest tehingust kumavad läbi ammused kokkulepped. "Kingituse" tegelikuks väärtuseks on ju hinnatud enam kui 1 miljard krooni, eriti kui silmas pidada peatselt sellele tehingule järgnenud Tallink Grupi börsileminekut.

Rööbiti Tallinkiga on tublisti arenenud ka selle emafirma Infortar, kes on Hanschmidti eestvedamisel võtnud tõsiselt ette mitmeid olulisi kinnisvaraprojekte. Piisab, kui nimetada Infortari seotust Pirita Top SPA hotelliga, Tallinki hotelliga Tallinna kesklinnas, Tallinki spaa- ja konverentsihotelliga sadamas ning plaanidega rajada Lasnamäele hiiglaslik Tallink City.

Eesti Ekspressi ajakirjaniku hiljutisele küsimusele, kas Tallinkil on plaanis veel laieneda, vastas Pant järgmist: "Praegu ei ole, aga küll me vaatame. Ega me risti ette lööks, kui oleks võimalik veel midagi ära osta. Aga praegu on põhiline asi lõpetada Silja integratsioon." Ning lisas siis, et miskit ongi juba Euroopas sihikul.

Poolteist aastat enne Eesti krooni tulekut asub eriteenistuse palgal olev Urmas Sõõrumaa põhitöö kõrvalt turvama hotelli Palace.

Märtsis 1991 tekitab ta selle tarvis ka juriidilise keha, ASi ESS ning lahkub riigijuhtide turvameeskonnast. Krooniaastal sõlmib Sõõrumaa juba turvaleppe hoogsalt areneva Hansapangaga. Vaid mõne aastaga laieneb ESS Ida-Virumaale, Pärnusse, Lõuna-Eestisse, Lääne-Virumaale ning koguni Lätimaale. Edasine areng vajab juba lisaraha ning nii otsustabki Sõõrumaa märtsis 1997 ESSi aktsiatega börsile minna. Pärast Eesti Valvekoondise erastamist saab ESSist selge turuliider ning kohe on ka kosilane kohal. Rahvusvaheline kontsern Falck Group omandab 1998. aastal 65 protsenti ESSi aktsiatest ja ESSist saab peatselt Falck. Sõõrumaa käes on tänagi ligi kolmandik Falck Balticsi aktsiatest, kuid tema viimase aja suurim kirg on kinnisvaraäri.

1992. aastal, kohe pärast krooni tulekut, asub Eesti Pank sõeluma kommertspanku, mida on selleks ajaks juba üle 40.

Karmistunud kapitalinõue seab väikepangad valiku ette, kas lõpetada tegevus või liituda mõne suuremaga. Läänemaa abimaavanema toolilt kohaliku maapanga etteotsa jõudnud Ain Hanschmidt mõtleb välja kolmanda tee - tänu temale sõlmivad 10 väikest maapanka ühinemislepingu. Sünnib Ühispank. Osava suhtlejana asub Hanschmidt meelitama neid, kelle käes on riigi ja kohalike omavalitsuste rahakotirauad. See lähebki korda ning sealt alates hakatakse rääkima Ühispanga sõpruskonnast. Lõpliku tõuke Ühispanga kasvule annab Põhja-Eesti Panga ülevõtmine 1997. aastal. Aasta enne seda paneb aga Ühispank endast kõnelema ootamatu käiguga - äkki saab panga suuromanikuks Itaalia ärimees Ernesto Preatoni. Peatselt selgub, et see on õnn üksnes Preatonile, kes enne börsikrahhi oma osaluse ülitulusalt maha müüb. Hapud viljad jäävad aga Hanschmidtile, kelle lõpuks päästab panga üle võtnud rootslaste SEB.

Kui Tallinna Kaubamaja erastamine päevakorda tuli, leidis aset üsna ainulaadne juhtum Eesti äriajaloos.

19 enamasti tuntud ettevõtet panid seljad kokku, asutades E-Investeeringute ASi. Erastamisagentuur tunnistaski just Kaubamaja enamusosaluse ostmiseks moodustatud ettevõtte konkursi võitjaks. 1994. aasta septembris sõlmitud erastamislepingu kohaselt oli kaubamaja 51 protsendi aktsiate hind tolle aja kohta äärmiselt krõbe. Lisaks 51 miljoni krooni suurusele ostuhinnale tuli üle võtta ligi 24 miljoni ulatuses võlgu ning täiendavalt investeerida Kaubamaja arengusse 40 miljonit krooni. Tänu sellele tehingule said laiemalt tuntuks kaks praegust arvamusliidrit - kauaaegne Kaubandus-Tööstuskoja president Toomas Luman ning toonane Hansapanga laenudivisjoni juht Indrek Neivelt.

Kui aga arvestada asjaoluga, et pool ostuhinnast tasuti EVPdes, investeeringuteks vajalik raha teeniti jooksvalt ning et aastail 1999-2000 müüdi kõik E-Investeeringute aktsiad Jüri Käo juhitud NG Investeeringutele 74 miljoni krooniga, ei tundugi ostuhind nii krõbe.

Vaid mõned kuud enne Tallinna Kaubamaja enamusosaluse erastamist toimus Viru hotelli müügioksjon.

Kaks toona veel sugugi mitte rikast mees, ENSV viimane valitsusjuht Indrek Toome ja mitu aastat Sadolini värvitööstust vedanud Alvar Ild tõstsid käe, et hotelli kui tervikvara eest välja käia 145 miljonit krooni. Selgus, et nende asutatud OÜ Harmaron esindas Soome firmat SRV ja selle suuromanikku Ilpo Kokkilat. Ildi ja Toomet tabasid küll süüdistused siseinfo ärakasutamises, kuid need jäid üldsõnaliseks.

Leidub neidki, kes tolle aja kohta muinasjutulist ostuhinda väikeseks peavad. Ladusa lobitööga igati SRV siinset tegevust arendanud toetanud tandem Toome-Ild tegutseb üksmeeles siiani, nagu ka nende Harmaron, mis juba aastaid meestele mõnusasti dividende toodab. Harmaronile kuulub pool Rävala Parklast ning veerand Viru keskust haldavast ASist Viru Center. Toome ja Ildi käes on kahe peale veel 35 protsenti SRV Kinnisvara aktsiatest.

Nii et nad võivad enda ustavusega SRV ideaalidele igati rahul olla.

Tänane Kalevi ja Tere suuromanik Oliver Kruuda kauples krooni tulemise aastal koos hilisema äripartneri Toomas Kõuhknaga Tallinna keskturul piima ja singiga.

Äri edenes aga jõudsalt ning juba 1993. aastal pandi noored mehed püsti oma mahlatööstuse. Ning kui Tallinna Piimatoodete Kombinaat 1994. aastal pankrotti läks, ostis selle varad üles Kõuhkna ja Kruuda juhitud AS Epeks. Kruudast saab ootamatult suure piimatööstuse juht. Ning kui pilk jäi järgmisena juba Tartu Külmhoonele pidama, leidsid nende juurde tee Tallinna Panga rahaga opereerivad Talinvesti ägedad noormehed eesotsas Jaak Roosipuu ja Märt Vooglaiuga. Löödi käed ning siit edasi tegutseti juba ühiselt - erastati enamusosalused Kalevis ja Rakvere Lihakombinaadis. Tagatippu läks Epeksi kätte veel Hiiu Kalur.

Koostöö Talinvestiga ei kestnud aga kaua, mõranema hakkas ka Kõuhknate ja Kruuda ühistegevus. 1998. aastal minnaksegi laiali. Kruuda võtab tohutu laenuriski ning tema kätte jäävad Kalev ja piimatööstus. Enam kui 400 miljoni kroonisest laenukoormast vabanes Kruuda alles mõned aastad tagasi.

Mais 2000 seljatab nüüd juba endise Hoiupanga endine peajurist Marcel Vichmann riigikohtus Hansapanga, mille tulemusena jääb Vichmanni kätte läinud Hoiupanga Töötajate ASi omandisse 1 117 000 Hansapanga aktsiat.

Mais 2004 toimunud fondiemissioon korrutab nende aktsiate arvu neljaga, mille tulemusena saab Vichmannist nüüd juba enam kui 4,4 miljoni aktsiaga Hansapanga üks suuremaid aktsionäre. Enne Hansapanga ülevõtmist ja ülevõtmise ajal toimunud aktsiate müügiga teenib Vichmannile kuuluv äriühing ligi 800 miljonit krooni. Koos koolivend Tiit Pruuliga, kellel on õnnestunud saada Edelaraudtee ja EVR Ekspressi (tänase GoRaili) omanikuks, keskendub Vichmann nüüd transpordifirmadele. Üksteise järel langevad tema saagiks üle Eesti toimivad bussifirmad, mis liidetakse ühtseks GoBusiks. Lisaks rajavad äripartnerid Balti jaama kõrvale uue hotelli. Ning kinnitamaks, et temast on saanud Eesti transpordi- ja transiidiäri üks juhtfiguure, omandab Vichmann osaluse veel raudteetsisterne rentivas firmas Spacecom ja kütusehiius E.O.S.

Aprillis 2000 väljakuulutatud Eesti Raudtee 66 protsendi aktsiate müük tekitab tublisti segadusi, ent enam kui aasta pärast sõlmib erastamisagentuur siiski lepingu ASiga Baltic Rail Services, millest 33 protsenti kuulub Eesti investorite moodustatud osaühingule Ganiger Invest.

Selle taga peituvad kaks võimsat rühmitust - Jüri Käo juhitud NG Investeeringud ja Guido Sammelselja juhitud Hexagon Grupp. Erastamishinnaks kujuneb täpselt miljard krooni.

Keskkerakonna juhist majandusminister Edgar Savisaar saavutab 2006. aasta lõpul oma tahtmise ning riik otsustab erastatud osaluse 2,35 miljoni krooniga tagasi osta.

Kui lisada tagasiostuhinnale ka vahepeal Eesti Raudteest dividendidena teenitud ligi 600 miljonit krooni, teeb see erastajate puhasteenistuseks ühtekokku 1950 miljonit krooni. Kui see summa jagada viie aastaga - just nii kaua jõudis Eesti Raudtee olla erakapitali valduses - teenis BRS tänu erastamistehingule iga aasta kohta 390 miljonit krooni puhtalt kätte. Sellist saavutust on raske kellelgi teisel üle trumbata.

Septembris 2001 teeb Tallinna börs pretsedenditu otsuse, süüdistades Pro Kapitali juhti Ernesto Preatonit aktsionäride ja riigi petmises ning lõpetades ühtaegu Pro Kapitali aktsiatega kauplemise.

Pro Kapital on selleks ajaks Eestis kinnisvarasse investeerinud ligi 1,7 miljardit krooni. 1996. aasta Eestisse tulnud ning siin vähem kui aastaga tänu Ühispanga aktsiatega sooritatud tehingutele 250 miljonit krooni teeninud Preatoni asutaski kohe selle järel Pro Kapital Grupi. Ning juba aasta hiljem viib ta ettevõtte aktsiad siinsele börsile. Üksteise järel langevad Preatoni saagiks aina uued kinnisvaraprojektid Tallinna vanalinnas ja selle lähistel. Preatoni Tallinna hiilgeprojekt on kahtlemata Kristiine keskuse rajamine, mis neelab enam kui pool miljardit krooni.

Vaatamata sellele, et kohtuvaidlus nn Preatoni asjas pole siiani lõpliku lahendust saanud, pole see mehe tegutsemisindu kaugeltki vaigistanud. Igal aastal suudab Preatoni pakkuda uudiseid tõelisest rahasajust. Neist viimane saabus alles hiljuti, mais 2007, mil Pro Kapital müüs Riia ostukeskuse Baltimaade hinnarekordiga - 2,4 miljardi krooni eest.

Reval Hotelligrupi üles ehitanud ning selle aktsiaid ka avalikkusele pakkuda jõudnud Tarmo Sumberg teatab 2000. aastal oma osaluse müügist norralaste Linstow Grupile.

Kogu ettevõtmine päädib veel samal aastal sellega, et norralased võtavad üle kogu Revali keti. Lisaks Olümpiale kuuluvad Revali koosseisu veel hotellid Tallinnas Narva maanteel ja Sadama tänaval ning Riia kesklinnas. Sumberg lahkub, et hakata rajama oma isiklikke hotelle. "Ma ei taha enam olla palgatööline firmas, mis varem oli minu enda oma," tunnistab ta avalikult.

Kolm Õde Tallinna vanalinnas, Saku Rock Hotell, Georg Otsa Spa Kuressaares, Alberti hotell Riias, uued projektid Riias, Palangas ja Sopotis. Need on vaid mõned objektid, milles Tarmo Sumberg on oma ettevõtete kaudu osalenud. Lisaks veel mitu muud kinnisvaraprojekti, sealhulgas Hispaanias. Tänavu aprillis avas Sumberg Tallinna vanalinnas luksushotelli Telegraaf, mis neelas üle 200 miljoni krooni.

2004. aasta kevadel teatab Microlinki kauaaegne juht Allan Martinson oma lahkumisest Baltimaade suurimaks kasvanud IT-firma eesotsast.

Vahetult enne seda on Microlink teinud ühe elegantseima tehingu - viinud oma tütarfirma SAF Tehnika Riia börsile ning koos sellega ka oma osaluse selles ettevõttes realiseerinud. 228 miljoni kroonise käibega SAF Tehnika turuväärtuseks kujuneb emissiooni järel enam kui 800 miljonit krooni. Microlinki senine areng on kulgenud tegelikult üsna jõnklikult. 1998. aastal, pärast ühinemist Astrodataga, saab Microlinkist siinse turu suurim arvutitooja (enam kui 21 000 arvutit aastas), ent juba mõne aasta pärast müüdi arvutitootmine maha ning loobuti ka jaekaubandusest. Müüdi maha ka ligi 300 inimesele tööd pakkunud kaablitehas, samuti delfi.ee. 2006. aastal ostis süsteemiarendusele keskendunud Microlinki kogu täiega ära Eesti Telekomi gruppi kuuluv AS Elion Ettevõtted. Käesoleva aasta alguses teatas Microlink oma uue büroohoone rajamisest Ülemiste Citysse.

2003. aastal asutavad neli eakaaslast - Toivo Annus, Ahti Heinla, Priit Kasesalu ja Jaan Tallinn - osaühingu Ambient Sound Investments, mille tähetund saabub aastal 2005.

Skype'i poisid, nagu neid kutsuma hakatakse, olid muutnud muinasjutu tõelisuseks. Skype-tehnoloogia väljatöötajatena müüvad nad oma vähemusosaluse firmas Skype Technologies, kusjuures ostjaks on NASDAQi börsil noteeritud oksjonifirma eBay. Veidi üle 30aastaste meeste asutatud Ambienti varade maht kasvab selle tehinguga ei vähem ega rohkem kui 1000 korda. Firma arvele laekub tehingu tulemusena enam kui 725 miljonit krooni ning lisaks veel 916 miljoni krooni eest eBay aktsiaid.

Skype on internetitelefon, mis võimaldab tasuta rahvusvahelisi kõnesid. Lisaks arvutile on vaja veel vaid mikrofoni ja kõrvaklappe. Olgu öeldud, et Skype pole sugugi ainus imemeeste imetegu. Juba 2000. aastal lõi sama seltskond ühisprojektina ülemaailmse internetiprogrammi Kazaa.

Eesti ühe vanema avaliku ettevõttena on Baltika areng käinud mõõnade ja tõusudena.

Kui veel 2004. aasta alguses kirjutas Äripäev, et ettevõtet ja tema peaideoloogi Meelis Milderit ikestab suur võlakoorem, siis viimastel aastatel saab Baltika edust ainult rõõmu tunda. Kui 2004. aasta lõppes 583 miljoni kroonise käibe juures 3 miljoni krooni suuruse kasumiga, siis 2006. aasta lõppedes olid need arvud juba ligi 900 ja 87 miljonit krooni. Selle peale on ka aastaid 10 krooni kandis virelenud Baltika aktsia teinud imetlusväärse hüppe ja asub praegu 120 krooni peal. Tõusuaega palistavad uute kaubamärkide turuletoomised ning uute turgude vallutamine. Lisaks Eestile arendab Baltika edukat müügitegevust Lätis, Leedus, Poolas, Ukraina, Venemaal ja Soomes. Baltika arengutrendi näitab ilmekalt käibe jaotus. Ligi 82% tulust annab jaekaubandus. Teisisõnu, tänaseks on Baltikast saanud edukas müügiettevõte.

2004. aastal tunnistavad kunagi Kiviteri erastanud Eriõli-mehed Priit Piilmann ja Elar Sarapuu, et nad on taas Ida-Virumaal Kiviteri tööstuse üle võtnud Viru Keemia Grupi omanikud.

Lisaks kirjutatakse avalikult nende nimele ka mitu kinnisvarafirmat. Seda pärast aastaid kestnud kohtuvaidlusi ning maadlemist pankrotihalduriga. Mehed kadusid telgitagustesse juba 1998. aastal, mil Kiviter pankrotieelselt varast tühjaks tassiti. Vara tegelikult küll kuhugi ei viidutki, muutus vaid selle juriidiline keha, mille tegelikke omanikke pidid ligi kuus aastat varjama Bahamal ja Belize'il registreeritud offshore-firmad. Koos taas avalikkuse ette astumisega selgus, et Piilmanni ja Sarapuu kõrvale on tekkinud veel kaks aktsionäri - Ühispanga esindajana Kiviteri rahakeerutustes osalenud ekspankur Margus Kangro ja elupõline juhtimisspetsialist Ants Laos. Viru Keemia Grupp on erinevalt Kiviterist aina kasumit tootnud. Näiteks 2005. aastal teenis ettevõte ligi miljardi kroonise käibe juures 133 miljonit krooni puhaskasumit, varade maht ulatub aga juba üle 1,6 miljardi krooni.

Baltikaga võrreldes veelgi sügavamas augus ära käinud PTA Grupp (siis küll veel Klementi nime alla) on oma endise taaga suutnud ilmselt jäädavalt maha raputada.

Paljuski peitub selle taga 2002. aastal ettevõtte üle võtnud uusinvestorite visadus. Indrek Rahumaa ja tema kompanjonid on uue lähenemisega suutnud saavutada selle, et 2002. aasta käive 133 miljoni krooni ja kahjum 32 miljonit krooni on 2006. aasta lõpuks asendunud 422 miljoni kroonise müügitulu ja 45 miljoni kroonise puhaskasumiga. Käesoleva aasta esimese kvartaliga suutsid nad aga jõuda peaaegu terve eelmise aasta müügimahuni (kvartali müügitulu 368 ja puhaskasum 33 miljonit krooni).

Selle väikese ime taga on kogu kontserni ümberstruktureerimine ning mitmed ülevõtmised. Muudatused said tegelikult alguse juba 2004. aastal, mil Rahumaa juhitud Alta Capital omandas enamusosaluse Läti pesufirmas Lauma.

Sisuliselt on tegu uue kontserniga, mis keskendub naistepesu ja -riiete tootmisele ning müügile nii Baltimaades kui ka mujal Euroopas. Tõsi, väikeinvestoritele on see väike lohutus, sest tänavu mais tegi Indrek Rahumaa Lätis registreeritud Alta Capital Partnerise nimel pakkumise kõigi PTA Grupi aktsiate ülevõtmiseks.

Armin Karu juhitav Olympic Entertainment Group on suutnud börsil oldud lühikese ajaga oma aktsionäride jõukust enam kui kahekordistada.

2006. aasta oktoobris börsile tulles maksis Olympicu aktsia 73 krooni ning sel kolmapäeval ligi 76 krooni. Justkui poleks vahepeal toimunud fondiemissioon, mille tulemusena igale aktsiale veel üks lisandus, mingit mõju avaldanud. Tõsi, enne seda jõudis aktsia käia isegi üle 90 krooni piiri, nii et viimastel nädalatel on tunda langust.

Kui Karu enda osaühingule HansaAssets kuuluvad aktsiad praeguse börsihinnaga korrutada, saame mehe rikkuseks 5,9 miljardit krooni. Tema ammuse äripartneri Jaan Korpusovi Hendaya Investile kuuluv aktsiapakk on aga väärt 3,7 miljardit krooni. Peadpööritavale edule on kaasa aidanud pidevad teated Olympicu laienemisest, seda nii Leedus, Ukrainas, Rumeenias, Poolas, Slovakkias kui ka siinsamas väikeses Eestis.

Karu kasiinoäri sai alguses peatselt pärast krooni tulekut, 1993. aastal. 2005. aasta lõpus jäi Olympicu varade maht alla miljardi krooni, nii et koos uusaktsionäridega on ka Karu ja Korpusov ise teinud aastaga peadpööritava hüppe.

Kui Fjodor Bermani juhitud BLRT Grupp 1996. aastal riigilt renditud varad 30 miljoni krooniga välja ostis, oli firmal varasid juba 200 miljoni krooni eest.

Pelgalt vaba raha seisis sel ajal BLRT pangaarvel üle 40 miljoni krooni. Sama joont on Berman ajanud tänaseni. Omakapital, mis enamasti koosneb jaotamata kasumist, ulatub juba üle 2 miljardi krooni. Ometi pole firma kordagi dividende jaganud, vaid kõik teenitu on investeeritud. Eesti kõrval on BLRT Grupist kujunenud ka Leedu suurim laevaremondifirma. Rääkimata tütar- ja sidusettevõtetest Lätis ning Kaliningradis. BLRT Grupp tegutseb edukalt ka metalliäris (ELME Metall) ning sadamaäris.

Mõni nädal tagasi ostis BLRT Grupp Soomes Naantalis tegutseva laevaremondifirma, andes sellega märku oma plaanist saada Läänemere juhtivaks laevaremontijaks. Arvata võib, et pärast Soome tehase ostu jõuab aasta müük üle 4 miljardi piiri.

Pärast peaministriametist lahkumist 1997. aastal leidis kinnitust Tiit Vähi huvi Silmeti vastu, mida ta sinnani oli püüdnud esitleda üksnes Silmeti ühe erastaja, Kanadas elava Thomas Bjorn Waldini sõbra rollina.

Praegu ei oma see küll enam mingit tähtsust, sest Vähi on jõulise juhina suutnud Sillamäel asuvale tootmisele tõelise elu sisse puhuda. Enamgi veel. Silmeti kõrval areneb hoogsalt Sillamäe sadam, kus tegutsevad operaatorfirmad on praeguseks läinud küll Vähi Vene-partnerite kätte. Silmetist teenitud miljonitega on Vähi suutnud uue elu anda ka Pühajärve puhkekodule. Kõiki oma tegemisi korraldab ta osaühingu Valga Group kaudu, kus lisaks pereisale on osanikud veel tütar Evelin, poeg Ronald, käli Jaak Raudsepp ning viimase pojad Raul ja Priit. Nii et tegu on tõelise perefirmaga. Äri läheb hästi ja dividende on siiani jagunud kõigile osalistele.

Selsamal 1997. aastal hakkas Toomas Annuse juhitud Merko Ehitus oma aktsiaid börsil noteerima.

Juba siis Eesti ühe suurema ehitusfirmana kuulsust kogunud Merkost on kujunenud oma ala suveräänne liider. 2006. aasta käive oli firmal enam kui 4,4 miljardit krooni ning kasv jätkub ka sel aastal. Läinud aasta puhaskasum oli 590 miljonit krooni, mis tegi tervelt 32,8 krooni ühe 10kroonise aktsia kohta. Tõsi, börsil tuleb Merko aktsia eest praegu loovutada juba ligi 360 krooni.

Samas on tõsi seegi, et Merko Ehituse tuumikaktsionäri Merko Grupi algne viieliikmeline meeskond on hakanud lagunema. Alles see oli, kui omi radu läks kauaaegne finantsjuht Ülo Metsaots. Nüüd on lahkunud ka ehitusdirektor Ott Kikkas, kes läinud aastal asutas oma ehitusfirma, kaasates sinna mitu senist Merko teenekat projektijuhti.

Jüri Käo juhitud NG Investeeringud on alates 1999. aastast, mil enam kui 240 miljoni krooniga realiseeriti enamusosalus Normas, keskendunud mitmete ettevõtete kokkuostmisele.

Üksteise järel langesid NG Investeeringute saagiks jäätisetootja Balbiino (ostuhind 37 mln kr), alkoholitootja Liviko (214 mln kr), enamusosalus Tallinna Kaubamajas (217 mln kr) ja köögimööblitootja Kitman (12 mln kr). Rääkimata Hobujaama Kinnisvarast, mis soetati 1999. aastal 22 miljoniga ning müüdi paar aastat hiljem 72 miljoni krooniga. Peatselt järgnesid sellele 25protsendilise osaluse soetamine Rocca al Mare ja Sikupilli keskuses ning osalus Eesti Raudtee erastanud valdusfirmas. Kõik viimati mainitud on kopsaka vaheltkasuga maha müüdud. Näiteks Rocca al Mare keskuse osaluse müügiga teeniti puhtalt 166 miljonit krooni. Viimase aja suuremad ostud on aga Tartu firma Tirsi Grupp ja Tallinnas tegutsev Kia Auto.

1999. aastasse jääb ka Tõnis Paltsu ja Toomas Peegi elutehing, kui nad suutsid enam kui 250 miljoni krooniga miinuses oleva Levicomi ligi 500 miljoni krooniga uutele omanikele müüa.

Müügiraha hoitakse tänini välismaal, kust mõlemale mehele laekuvad igal aastal rikkalikud dividendid. Nii on Peek võtnud oma firmast Monteray Holdings viimase nelja aasta jooksul 80 miljonit krooni dividende. Paltsu dividendid, mis laekuvad Pambos Holdingsi kaudu, jäävad enam-vähem samasse suurusjärku. Levicomist välja kasvanud Tele2 tänased rootslastest omanikud ei pea aga sugugi oma ostu kahetsema. Nende siinne valdusfirma Tele2 Holding teenis näiteks 2005. aasta tulemuste põhjal 530 miljonit krooni puhaskasumit.