Ilmo Maaroos ei pääsenud süüst kelmuses

Maaroos mõisteti süüdi selles, et ta sõlmis investeerimislepingud HETA Pärnu Advokaadibüroo OÜ nimel, kasutades ära advokaadibüroo suhtes tuntavat usaldust, millega lõi raha üle andnud isikutes väärkujutluse, et raha läheb advokaadibüroo poolt leitud projektidesse investeerimiseks. Lepinguid sõlmides oli I. Maaroos teadlik, et kõnealusel advokaadibürool puudub vara ning reaalsed projektid selleks, et maksta tema poolt lubatud lepingujärgseid laenuintresse ja tagastada laenatud rahasummasid.

Lepingute sõlmimisel võttis I. Maaroos vastu raha, mille ta omastas. Lepingute sõlmimisele kallutamiseks väitis I. Maaroos tehingu teisele poolele, et tehtav investeering koos arvestuslike intressidega on tagatud ametivastutuskindlustusega.Riigikohtu kriminaalkolleegium, vaadates läbi I. Maaroosi kaitsja kassatsiooni, milles taotleti tema õigeksmõistmist, leidis, et I. Maaroosi kelmuses süüdimõistmine oli põhjendatud. Kolleegium tühistas aga ringkonnakohtu otsuse osas, millega loeti pankrotivara hulka kuuluvaks kriminaalmenetluse käigus arestitud vara.Sellega seoses märkis kolleegium, et võlgniku vara kuulub pankrotivarasse vahetult seaduse alusel ja pankrotti menetletakse pankrotiseaduse § 3 kohaselt iseseisvas pankrotimenetluses. Seega puudus ringkonnakohtul kriminaalmenetluse raames nii võimalus kui ka pädevus lugeda mingit vara pankrotivara hulka ja ringkonnakohus oleks pidanud piirduma tsiviilhagi läbivaatamata jätmisega.