Paras on koolituse hind siis, kui ostja ennast petetuna ei tunne

Inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina. Kurb ja kahetsusväärne, kas pole? Muidugi kui vanasõna uskuda.

Miks siis koolitada, miks õppida? Olen terve elu selle küsimuse juurde ikka ja jälle tagasi tulnud. Alg- ja keskkoolis tundus, et õppimist on rohkem vanematel ja õpetajatel vaja. Eks pinnapealsel tasemel sain ka siis aru, et ju mul endalgi seda tarvis on, kuid sisemine läbitunnetatud teadmine selle kohta puudus.

Ülikooli(de)s toimus evolutsioon, mis tipnes sellega, et viimasel kahel aastal õppisin täieliku pühendumusega ning puudusin nelja semestri jooksul koolist vaid kahel päeval.

Mida andis mulle turundusalane kõrgharidus, sellest sain aru vahetult peale õpingute lõppu 1993. aastal. Usun, et hariduse väärtus seisnes peamiselt õppima ja analüütiliselt mõtlema õppimises. Ehk siis tekkis mõttemudel probleemidele lähenemiseks ja nende lahendamiseks. Ning teadmine, et kogu vajalik info on olemas ning sellele ligipääs lihtne. (NB! Meenutan, et aasta oli 1993, mil loodi Illinoisi Ülikoolis üldse üks esimesi veebibrausereid).

Kas õpitu omandamiseks makstud hind ajas ning ka rahas polnud mitte liiga kallis? Ei tea täpselt, aga pigem arvan, et mitte. Elu keskpaigale lähenedes tundub üha enam, et paljud inimesed ei õpi neid kahte asja oma elu jooksulgi ära.

Olles oma sisetunnet kuulates ja uskudes ajapikku ringiga jälle õppimise maailma ja koolitusärini jõudnud, paelub õppimise küsimus mind enam kui kunagi varem. Esiteks ei ole ma 1990ndate alguses mind vallanud õppimisepisikust siiani lahti saanud.

Teiseks tuleb endale oma äri kohta teatud regulaarsusega eksistentsialistlikke küsimusi esitada ning neile ka rahuldavaid vastuseid leida. Sest kui ei leia ise, siis ei leia ka paljud teised.

Milles seisneb täna ja edaspidi tõsiseltvõetava ärialase ja ka muu täiendkoolituse väärtus ning kasu? Kõige lühemalt öeldes seisneb see väga täpselt valitud praktilise väärtusega infos koos emotsionaalse seisundiga, mida hea koolitus endas kannab ja inimestele edasi annab.

Või teisiti öeldes - veidike tarkust, mis osalejatele sobib, ning tunne, mis elamise, töötamise ning tulemuste saavutamise oluliselt lihtsamaks teeb.

Pragmaatilisele ja peamiselt vasaku ajupoolkera abil toimivale inimesele ütleksin, et hea koolitus säästab aega. Tunnetuslikumale ja enam parema ajupoolkera abil toimivale inimesele ütleksin, et hea koolitus annab suurepärase emotsiooni ja inspireerib senisest parem, tublim ja kenam olema.

Ja kui veel veab ning koolituse üheks algaineks on tegudele innustav impulss, siis on reaalsed muutused ja paremad tulemused kindlad.

Linnar Viik ütles juba aastaid tagasi Pärnu turunduskonverentsil, et kogu vajalik info on olemas. Enamik sellest tasuta või raamatu hinna eest.

Ta ütles veel, et hea meelega makstakse neile, kes on vajaliku info kokku kogumise töö teiste eest ära teinud, info ära sünteesinud ja selle siis vastuvõetavas vormis huvilistele edasi annab. Ehk siis koolitajale.

Mille eest tasub koolitajale maksta ja kui palju? Ise lõpetasin möödunud aasta lõpus kliinilise organisatsioonipsühholoogia õpingud INSEADi ülikoolis. Eks see oli ka üks pikk mitmeosaline täiendkoolitus. Grupis oli 36 inimest. Koolitus maksis 524 275 krooni. Tegu oli avatud koolitusega.

Esimest korda 2004. aasta kevadel asja peale mõeldes pidasin seda enda jaoks liiga kalliks. Aasta hiljem tundus asi sobivam olevat ning alustasin õpet.

Tagantjärgi tunnen, et hind oli üsna paras. Meel on hea. Seisund parem. Osa infot peas ja osa mitme-mitme kausta ja raamatu kaante vahel riiulis. Ja silme ees ning laubal on mitu paari uusi "prille", läbi mille asjadele vaadata, neist aru saada ning lahendusi leida.

Kui kogu info on kusagil olemas ning tõenäoliselt tasuta, siis info eest ainuüksi ei ole eriti mõtet maksta. Maksta ja ka palju tasub nende asjade eest, mille väärtus on hindamatu. Kindlasti tasub maksta selle eest, mida õppija tegelikult väga õppida tahab. See annab koolitusele mõnes mõttes hindamatu väärtuse.

Vaieldamatult tasub maksta sellise koolituse eest, mis toob selgust sinna, kus polnud seda seni piisavalt. Kui inimene või juhttiim võib südamest väita, et ta nüüd teab, millele kõige enam keskenduda, milline eesmärk on kõige tähtsam, kuidas mingit asja on kõige targem ära teha ja ellu viia - siis on ka sellel vaat et hindamatu väärtus. Siis on ostja alati võidus.

Kindlasti tasub maksta ka sellise koolituse eest, mis lisab puudujäävat usku oma võimetesse teha seda, mis on võimalik ja vajalik. Sellise impulsi saamise allikas on raamatust rohkem just koolitus ehk kontakt elus inimesega. See on tulnud minu praktikas kõige eredamalt välja koostöös sportlastega.

Kui firma korraldab oma juhtidele tubli koolitaja eestvedamisel ühe koolituspäeva, siis kui palju oleks selle eest mõtet maksta? 20 000 krooni? 50 000? 500 000?

Ilmselt lähtub see kõigepealt ostja rahakotist ja ostmisharjumusest. Ehk sellest, kui palju raha ta ühe oma tubli inimese peale on harjunud hea meelega panema. Olen kuulnud kliente ütlemas, et mageda koolituse eest on ka 1000 krooni inimese kohta liiga palju.

Oletame, et ettevõte valib koolitaja, kes küsib 100 000 krooni. Ja juhte on 20. See teeb koolituspäeva maksumuseks ühe inimese kohta 5000 krooni. On seda liiga palju, liiga vähe või parasjagu?

Klient ja koolitaja on rõõmsad siis, kui tagantjärgi tundub, et seda oli liiga vähe. Kurvad ei olda ka siis, kui seda oli parasjagu. Kui tagantjärele oli hinnang "liiga palju", siis pole rõõmu kellelgi, ka koolitajal mitte.

Õige hind on niisiis see, mida klient on (peaaegu) hea meelega nõus maksma ning mille peale mõeldes tal pärast koolitust petta saanud tunnet ei teki.

Autor: Peep Vain