EL soovib vähendada meeste ja naiste palkade erinevusi

Soolise palgaerinevuse all mõistetakse naiste ja meeste keskmise brutotunnipalga vahet enne maksude mahaarvamist majanduses kui tervikus. See peegeldab jätkuvat ja peamiselt naisi puudutavat diskrimineerimist ja ebavõrdsust tööturul.

„Kuigi tüdrukud õpivad koolis paremini kui poisid ja tööturule tuleb rohkem ülikoolidiplomiga naisi kui mehi, saavad naised endiselt meestest 15% vähem palka. See on absurdne olukord, mis peab lõppema,” märkis Euroopa Komisjoni tööhõive, sotsiaalküsimuste ja võrdsete võimaluste volinik Vladimr Špidla. „Palgaerinevused on keeruline küsimus, mil on mitmeid põhjusi. Vahel kõneldakse lihtsalt diskrimineerimisest, aga tihtipeale on põhjused hoopis varjatumad: naised teevad rohkem tasustamata tööd, tegeldes majapidamise ja ülalpeetavate eest hoolitsemisega; paljud naised töötavad osalise tööajaga ja enamasti on naiselikel kutsealadel väiksem palk. See peab muutuma. Ainus võimalus tulemusi saavutada on kaasata mehed, naised, valitsusvälised organisatsioonid, tööturu osapooled ja valitsused, et võidelda probleemi vastu kõigil tasandeil.”

Sooline palgaerinevus on laiem teema kui võrdse töö eest võrdse tasu maksmine. Selle peapõhjuseid tuleb otsida viisis, kuidas hinnatakse naiste ja meeste tööoskuseid. Sarnast kvalifikatsiooni või kogemust nõudva töö eest makstakse väiksemat palka, kui sel alal töötavad peamiselt naised. Näiteks jäävad mitmetes riikides lapsehoidjad palga poolest alla autoparandajatele, supermarketi kassiirid laotöölistele, meditsiiniõed politseinikele.

Sooline palgaerinevus peegeldab ka tööturul valitsevat ebavõrdsust, mille all kannatavad peamiselt naised ning mis tuleneb töö ja eraelu ühitamise raskustest. Naised töötavad tihti osalise tööajaga ja neil esineb sagedamini karjäärikatkestusi ning see mõjutab professionaalset arengut negatiivselt. Naisi kohtab meestest vähem juhtivatel ametikohtadel, neil on karjääritegemine vaevalisem ja takistusterohkem. Selle tagajärjel on naiste karjäärimustrid tihti täis katkestusi, aeglasemad ja lühemad – ja seetõttu madalamalt tasustatud kui meestel. Statistika näitab, et palgaerinevus suureneb sõltuvalt töötaja vanusest, haridusest ja töötatud aastatest: vanuserühmas 50–59 on palgaerinevus 30%, samas kui alla 30aastaste kategoorias on see 7%; kõrgharidusega töötajate seas on palgaerinevus 30% ja põhiharidusega töötajate puhul 13%; üle 30 aasta samas ettevõttes töötanute puhul on see vahe 32%, olles 10 protsendipunkti madalam (22%) samas ettevõttes 1–5 aastat töötanute seas.

Täna avaldatud teatises pakutakse välja neli peamist tegevussuunda: kohaldada tõhusamalt kehtivaid õigusnorme (kehtivate õigusaktide kohandamisvõimaluste analüüsimise ja teavitusmeetmete kaudu); teha võitlusest palgaerinevustega liikmesriikide tööhõivepoliitika lahutamatu osa (ELi abirahade, eeskätt Euroopa Sotsiaalfondi vahendite täispotentsiaali kasutamise kaudu);

edendada tööandjate seas võrdse tasu põhimõtet, eriti sotsiaalse vastutuse abil; toetada heade tavade vahetust ELis, kaasates tööturu osapooli.

Soolise ebavõrdsuse kaotamine on üks põhiküsimusi, mis on esile toodud „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhistes 2006–2010”. Lisaks näitas jaanuaris 2007 läbi viidud Eurobaromeetri küsitlus, et enamik eurooplastest toetab naiste osakaalu suurenemist juhtivatel ametikohtadel (77%) ja parlamendiliikmete seas (72%). 68% eurooplastest usub, et perekohustused takistavad naisi juhtpositsioonidele tõusmast ja 47% on arvamusel, et naistel on meestest väiksem võimalus saada sama kvalifikatsiooni puhul ametikõrgendust. Täna ilmunud teatise eesmärk on analüüsida palgavahe põhjuseid ja teha kindlaks ELi tasandil võetavad meetmed. Tekstis rõhutatakse, et palgavahe saab kaotada ainult siis, kui me võitleme selle vastu kõigil tasandeil, kaasame kõik sidusrühmad ja keskendume kõigile seda põhjustavatele teguritele.