Igaüks kandku oma riski ise

Edgar Savisaare idee sellest, et riik peaks hätta sattuvatele eluasemelaenu võtjatele appi tulema, tekitas palju elevust. Kommentaatorid laitsid mõtte üpris üksmeelselt maha. Domineeris arvamus, et maksumaksjad ei pea teiste inimeste vigu või rumalust kinni maksma. Mind päris üllatas, et mitu majandusteadlast vaevusid sel teemal pikemaid kommentaare kirjutama. Oli ju ilmselt tegemist järjekordse lõksuga lollide häälte püüdmiseks, mille elluviimisesse ettepaneku esitaja ise ka ei usu. Valimiste ajast meenub sama seeria jutt palgareformist.

Hoopis suurem oht paistab teisest suunast. Hulk ärimehi on tulnud järeldusele: kui nende äri ei lähe piisavalt hästi, peab Eesti riik nende probleemid lahendama ja riskid enda kanda võtma.

18. juuli Äripäevast saame teada, et välisturistide hulk Tallinnas on viimasel kahel aastal vähenenud, samal ajal tuleb hotellitube aina juurde. Rõhutatakse, et hotellitubade arvu kasvades hakkab pealinna aina tugevamalt kimbutama tööjõuprobleem, mille ainsa lahendusena näevad hotellipidajad välistööjõu sissetoomist. Reval Hotel Olümpia tegevjuhi Tiina Reijoneni sõnul on see elu ja surma küsimus - kui ettevõttel ei lubata tuua tööjõudu väljastpoolt Euroopa Liitu, ei saa nad edaspidi hakkama.

Ja mis siis? Kui ettevõtjad ja investorid ei suuda prognoosida nõudlust, kulusid ega ressursside (nt tööjõu) kättesaadavust, läheb mõnel neist kehvasti. Elementaarne. Ükski seadus ei ütle, et kõik hotelliprojektid peaks kasumlikud olema. Kui hotellindusse on üle investeeritud, paneb mõni hotell uksed kinni, teiste täituvus paraneb ja neile vabaneb ka tööjõudu - nii see asi käib. On liig nõuda, et valitsus tagaks turistid riigist x, töötajad riigist y ja hotelliärimeestel jääks üle vaid riskivaba tulu tasku panna.

1. augusti Äripäevast leiame juba suure rasvase pealkirja: "Päästab vaid võõrtööjõud". Seekord on jutt kalatööstuse probleemidest. Samas lehes mainib ka Standardi juht Enn Veskimägi, et mitu Euroopa riiki on juba hakanud võõrtööjõudu kergemini riiki lubama. Ettevõtja väidab, et teine variant on tootmine ära kolida, mis oleks välistööjõu kaasamisest kurvem.

Miks ja kellele kurvem?

Üldiselt on siiski raske leida maailmast näiteid, kus võõrtööjõu abil oleks lahendatud rohkem probleeme kui tekitatud. Seda ühiskonna kui terviku tasandilt hinnates, konkreetne ettevõte võib muidugi võita. Nende näidete puhul ei saa kuidagi rääkida väikese arvu kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistide sissetoomise vajadusest, millega seni on püütud kriitikuid uinutada. Ega see hotellitubade koristamine nüüd nii keeruline asi ka ei ole.

Oma naiivsuses arvasin, et pronksööde üks oluline positiivne tagajärg on, et mõnda aega ei julge keegi iitsatadagi võõrtööjõu sissetoomisest. Ent möödus mõni kuu ning olemegi vana teema juures tagasi.

Kas tööandjail on siis nii raske endale tunnistada, et kui 27 riigist pole võimalik leida mõne äriidee või -plaani realiseerimiseks tööjõudu, on lihtsalt tegu ühe viletsa äriplaaniga, mis polegi realiseerimist väärt? Kui tööandjate soov tööd anda on nii meeletu, kas nad ei võiks siis seda vähemalt kuskil mujal teha? Maailmas on palju investeeringuiks sobivaid kenasid paiku.

Eestis on ettevõtjaile loodud üsna soodsad tingimused ning ettevõtjad on selle ära kasutanud, sellel põhinebki meie majandusedu. Aga igal asjal on mõistlik piir. Ettevõtjaile võib jätkuvalt edu soovida, kuid see edu ei saa tulla ühiskonnale võõrtööjõuga seotud riskide kaelaveeretamise arvelt. Loodetavasti jätkub valitsusel jõudu survele vastu seista. Kõik ärid ei pea Eestis paiknema. Majandus jahtub ükskord nagunii ja kui tööjõuprobleemidesse sekkuda, siis pigem töötajate ümber kvalifitseerumisele kaasa aidates. Raudteelasi kipubki vist juba üle jääma.