Soome lõunaosa on väärt avastamist autoga

Suvine autoreis Soomes, Helsingist väljaspool, mõlkus meeles juba mitu aastat. Seni olime mäesuusahuvilistena käinud kõige kaugemal Kuopio lähistel Tahkovuorel. See on esimene suusamäe mõõtu andev küngas põhjanaabrite juures.

Põhjuse reisimiseks andis Hämeenlinna elamumess, kuid muud muljed olid toekamad. 100 km sõitu Helsingist, vaid üks eksimus pöördega pealinna teedeehituse rägastikus ja otse messile - Soomes on kõik suurepäraselt tähistatud! Hämeen linna ehk kindlus rajati juba 13. sajandil, kuni 1972. aastani oli seal vangla.

Edasi mõtlesime, kas sõita kohe Lõuna-Soome või minna vaatama järvede vahele loodud Aulanko parki. Viimane otsus osutus heaks valikuks.

Aulanko on looduslik, suurte puudega ja hooldatud, kuid mitte häirivalt korralik. Pargi lõi üle-eelmise sajandi lõpus Venemaal relvatööstusega raha teinud ohvitser Hugo Standerskjöld. 1938. aastal rajati sinna Soome teine golfiväljak ja Aulankost sai Helsingi härrade puhkekoht. Seal on vändatud ka hulk linateoseid.

Meie Suure Munamäega sarnaselt on Aulanko pargis ka torn vaatega üle järvesilmade. 1906. aastal ehitatud torn on liftita ja ülesronimine tasuta. Tasuta park oli Standerskjöldi nõudmine, kui ta oma loomingu linnale müüs.

Tuhande järve maal on inimeste peale mõeldud igal sammul. Kui tahtsime minna ujuma, leidsime samas Aulankol armsa sillaga paiga, loomulikult oli ametis ka vetelpääste. Siia sobib ka väike, kuid oluline detail - kui põhjanaabrite pool tekib vajadus WC järele, siis olenemata sellest, kas ollakse ratastel või jalgsi, see koht leitakse peatselt.

Loimaa ja Oripää vahel hakkas silma silt "Viinitila". Pöörasime sisse ja sattusime väikeveinitootja Viinitila Koskimäki juurde. Taluhoovis oli korralik veinipood, selle tagaruumis aga ettetellimisega veinirestoran Paroniliiteri. Peremees Jorma oli ise leti taga ja müüs meile paar pudelit veini, 12 eurot tükk. Ta rääkis ka eesti keelt.

Punane Wanha Paroni on jõuline marjavein, valmistatud punasest ja mustast sõstrast ning kukemarjast. Muuseas, kõnekas on fakt, et Koskimäki oli Soome esimene ametlik eraveinivalmistaja ja sai selle au 1995. aastal. 22kraadist aroonialikööri osta ei saanud, nii kanget napsu müüakse Soomes vaid Alko poeketi kaudu.

Meie sihtpunkt enne Turut oli rannikul asetsev Uusikaupunki ja sealne Saabi muuseum, väidetavalt maailma täiuslikem. Muuseum asub Soome autotootja Valmeti koostetehase juures. Seal on kokku pandud Saabe, Opel Calibraid, Porschesid ja ka Lada 2108 Samarasid.

Huvitavaim eksponaat muuseumis oli Saab 97 Sonata, ainus Põhjamaades valmistatud sportauto. Samuti oli köitev president Urho Kaleva Kekkosele kingitud, kõige esimene Uusikaupunkis toodetud Saab 96. Kõrvalruumis asus ka muude autode muuseum, seal hakkas silma kolmerattaline BMW Isetta.

Turus õhtul ringi jalutades jättis võimsa mulje hiiglaslik toomkirik. Seal on filmitud ka Aku Louhimiehe skandaalne film "Lahtikistud mees".

Parim kogemus oli aga kahtlemata saarestik. Ei saa aru, miks soomlased Saaremaale kipuvad, ilmselt vaid sanatooriumi ja odavuse pärast. Turu saarestikku saab läbida autoga, kogu reisi pikkus on umbes 250 km. Saartele saab minna nii Turu kui ka Naantali poolt ja saarte vahel liikuv Turu Laevakompanii teeb ülevedu tasuta. See on märk naaberriigi jõukusest.

Ega saarestikus sõites kogu aeg meri paistagi, aeg-ajalt tuleb sild ja siis näeb kauneid vaateid, mis meenutavad Vormsit. Sõitsime saarestiku väravani ehk linnakesse nimega Nauvo ning külastasime kohalikku väga korralikku sadamat, kus oli nii jahte kui ka suuremaid saarte vahet sõitvaid laevu.

Tahtsime kogeda ka kaljusid ja tunda avamere hingust ning leidsime end asulas nimega Kirjais. Seal oli sadam ilma ühegi paadita, kuid parkla oli autosid täis. Ilmselt olid soomlased väikestel saartel asuvatesse mökkidesse läinud. Sadama kõrvalt mööda kanarbikust ja kaljust merekallast minnes ning mökki lähistele tõmmatud piirava traadi alt läbi pugedes sattusime kaljule, kust käisime ka suplemas.

Soovitan autoga Soome minna ja eriti suvel. See on turvaline ja ülisõbralik maa, mida turistid saavad nautida ja millest võime jätkuvalt eeskuju võtta. Soome-reisi meenutades tahan soojalt ära märkida ka nostalgilisi 20. sajandi alguse stiilis karastusjooke valmistava ettevõtte Laitilan Wirvoitusjuomatehdas. Õllehuvilistele olgu märgusõnaks Kukko õlu.