Saksamaa haub streigiplaani

Saksamaa on riik, kus on väga vähe streike. Samas kui keskmine streikide tõttu kaotatud tööpäevade arv 1000 töötaja kohta aastatel 2000-2004 oli Hispaanias 234, Kanadas 171 ja Prantsusmaal 101, kaotati Saksamaal ainult 3,5 päeva. OECD streigistatistikas on Saksamaa altpoolt kolmandal kohal, edestades ainult Poolat 1,6 ja Jaapanit 0,4 kaotatud päevaga.

Seega on sakslased seda rohkem häiritud, et vedurijuhtide ametiühing GDL on hääletanud üleriikliku streigi poolt, mis riigi paralüseerib. Hiljaaegu allkirjastatud kõigi raudteetöötajate palgalepe, milles leppisid kokku konkureerivad ametiühingud Transnet ja GDBA, ei läinud piisavalt kaugele GDL-i jaoks, mis nüüd 31%-lise palgatõusu eest seisab.

Streik on ajutiselt kohtumäärusega peatatud, jättes aega läbirääkimisteks, kuid suur oht jääb õhku rippuma, kuna läbirääkimised on jõudnud tupikusse. Kui GDL saab kõrgema palgakokkuleppe kui kõigi raudteetöötajate üldises palgaleppes saavutati, muutub üldlepe kehtetuks - tulemus, mida raudtee juhtkond mingil tingimusel aktsepteerida ei saa.

Veel tähtsam on see, et streik võib kahel põhjusel juurutada paradigmanihke Saksa tööjõuturul. Esiteks võivad eeskuju järgida teised privatiseeritud riiklikud ettevõtted, eriti posti- ja kaugsideteenused. Varem võisid need toetuda asjaolule, et töötajad on alalised tsiviilteenistujad (Beamte), Saksamaa anomaalia.

Kuna Saksa alalisi tsiviilametnikke ei saa vallandada, ei ole neil ka lubatud streikida. Alalise tsiviilametniku staatus, mida tähistas spetsiaalne vastastikune lojaalsuskohustus, loodi Preisi riigi poolt selleks, et täita strateegiliselt olulised ametikohad inimestega, keda võiks täielikult usaldada. Vedurijuhid olid selle üldise põhimõtte esimeseks näiteks.

Saksa raudtee erastamisega, mis otsustati järsult koos selle börsilelaskmisega, need tsiviilametnikud kadusid. Praegu on 40% Saksa vedurijuhtidest ikka veel alalised tsiviilametnikud, kes on erastatud raudtee poolt riigilt renditud. Kuid ülejäänud rongijuhtide õigusest streikida piisab, et ähvardada Saksamaad kaosega transpordisüsteemis.

Ähvardav streik on märkimisväärne ka seetõttu, et see tähistab lahkumist Saksamaa majandusharusid hõlmavate ametiühingute süsteemist, mis peavad läbirääkimisi kõigi töötajate eest majandusharu piires hoolimata nende ametist. Alternatiiviks on üksikute ametialade ametiühingud majandusharu piires, mis on tavaliselt agressiivsed läbirääkijad ja kalduvad nõudma tunduvalt rohkem kui majanduslikult teostatav on.

Sellised ametiühingud on anglosaksi riikides tavalised. Need olid suurel määral vastutavad Suurbritannia majanduslanguse eest 1960ndatel ja 1970ndatel. Riik ei olnud suuteline vabalt hingama ja end uuendama enne, kui Margaret Thatcher nende võimu murdis.

Sellele, miks individuaalsetel ametialadel baseeruvad ametiühingud on kahjulikud, on majanduslik seletus. Sellised ametiühingud toimivad monopolidena, mis pakuvad täiendkaupu. Kuna klient on huvitatud ainult täishinnast, mida ta peab maksma kõigi kaupade eest kokku, julgevad üksikuid müüjaid küsida eriti kõrget hinda. Kui nemad oma hindu tõstavad, saavad nad täieliku finantstulu, samas kui igasugune kahju nõudluse langusest jagatakse kõigi müüjate vahel. Seetõttu on täishind kõrgem, kui oleks valitud monopoolse müüja poolt, kes esindab kõiki tootjaid kokku ja võtab arvesse kõiki ühiseid kaotusi nõudluse langusest.

Monopol on mürk turumajandusele, kuna see tõstab hindu ja vähendab mahtu. Veelgi mürgisem on täiendkaupu pakkuvate monopolide kett. See tõstab hindu ja vähendab mahtu veel rohkem kui seda teeks üks kõikehõlmav monopol, mis ühendab kõiki hankijaid selles ketis.

Selle arusaama saab otseselt kohandada ametiühingute probleemile. Kõikehõlmava monopolina saavutab majandusharu hõlmav ametiühing kõrgemad palgad kui konkurentsitingimustes, st ilma ametiühinguteta, võimalik oleks ja järelikult suurendab tööpuudust. Kuid ametialadel baseeruvad ametiühingud, mis suuremas osas töötavad üksteisest sõltumatult, saavutavad veel kõrgemad palgad ja põhjustavad veelgi suuremat tööpuudust - nii suurt, et töötajad tervikuna on palju halvemas seisus kui nad oleksid juhul, kui neid esindaks majandusharu hõlmav ametiühing.

Saksamaa vedurijuhtide palganõuded näitavad, et endiste riigiettevõtete erastamine kannab endas märkimisväärseid ohte Saksa tööjõuturule, kuna see, kuidas sellised nõudmised lahendatakse, määrab ära, kas Saksamaa liigub ametialadel baseeruvate ametiühingute suunas. Kui see on nii, tõuseb Saksamaa koht rahvusvahelises streigistatistikas märkimisväärselt.

Copyright: Project Syndicate, 2007. www.project-syndicate.org