Teiste sõnadega tuleks vaadata, millised ohud võib kulusäästliku tootmise rakendamine tuua ühe ettevõtte jaoks.
Uuringud näitavad, et ainult 10% kulusäästliku toomise rakendamise projekte õnnestuvad täielikult.
Ebaõnnestumise põhjusteks nimetatakse peamiselt seda, et ainult väike osa firmadest on kulusäästliku filosoofia endale väga selgeks teinud. Samas aga teised firmad kasutavad üksikuid populaarseid printsiipe, kulutades sellele palju energiat, kuid lõpuks ei jõua ikka kuhugi.
Kolmanda variandina ei ole paljud firmad aru saanud, et üheks projekti eduka rakendamise võtmeks on lähenemine, kus kulusäästlikust tootmisest saab firma juhtimise ning mõtlemise filosoofia.
Jeffrey Liker raamatus "Toyota teekond" on toodud Kulusäästliku tootmise põhimõtete neli gruppi: pikaajaline filosoofia, protsess, väärtuse lisamine, pidev parendamine.
Tema sõnade järgi paljud ettevõtted takerduvat tavaliselt protsessi osasse. Kuid samas need firmad arvavad, et nad on "kulusäästlikud" . Aga tegelikult nad ei ole.
Teiste sõnadega öeldes, enamus firmasid näevad vaeva sellega, et panna kulusäästliku tootmise printsiipe tööle, samas aga nad ei saa aru, mis paneb neid tööle ühe tervikuna.
Kui ettevõte näeb kulusäästlikku tootmist filosoofiana, siis see muudab nende mõtlemisviisi. Edasine taktika ning põhimõtted on ainult mehhanismid, mis aitavad teostada uusi "kulusäästlikke" mõtteid.
Ebaedukas ning läbimõtlematu kulusäästliku tootmise rakendamise programm võib tuua firma jaoks suuri tagasilööke. Nagu iga uus asi, on kulusäästlik tootmine muudatus nii terve firma jaoks kui ka iga töötaja jaoks eraldi.
Juhul kui juurutamise protsess on segane, ei ole selgeid eesmärke, iga töötaja ei saa aru, mida on vaja teha ning mille jaoks, siis tulemus ei ole positiivne. Kui ühte ja sama asja proovida uuesti ja uuesti juurutada edutult, saab programmist üks suur nali töötajate jaoks.
Tulemus on kulutatud aeg, ressurss ja energia. Lisaks, et uuesti pole mõtet alustada - keegi enam ei usu.
Maailma praktika räägib erinevatest kulusäästliku tootmise rakendamise taktikatest. Üks nendest näeb ette nii-öelda täispaketi juurutamise, teine aga räägib sellest, et alguses tuleb rakendada mõningaid tehnikaid, saavutada nende edukas töö ning minna alles siis edasi.
Teise viisi miinusteks loetakse seda, et firma võib neid edukalt rakendada ja nad võivad töötada kohati isegi hästi, kuid kogu tarneahel ikka ei hakka jooksma "kulusäästlikult".
Ehk siis jälle jõutakse sinna, et kulusäästlik tootmine on filosoofia, mida ei saa võtta lahti tükkideks ning proovida rakendada neid eraldi erinevates kohtades. Kulusäästliku tootmise osad on üks tervik ning neid tuleb arendada koos.
Enamik teadlasi ja praktikuid maailmas kuulutavad kulusäästlikku tootmist universaalse kasutamise võimalustega süsteemina, mis lähitulevikus asendab olemasolevaid tootmise süsteeme.
Teised uurivad, kuivõrd laialt on kulusäästlik tootmine kasutuses Jaapanis, kuivõrd laialt kasutatud väljaspool Jaapanit ning kuivõrd palju seda on kasutatud teistes tööstusharudes peale autotööstuse.
Teiste sõnadega on olemas ka teisi arvamusi, mis väidavad, et kulusäästlik tootmine ei ole väga täiuslik süsteem ning ei ole asenduseks olemasolevatele tootmisekorralduse süsteemidele. Seega sobib see pigem seniste täiendamiseks ja parendamiseks.
Kui rääkida meie kodumaast, siis tuleb tõdeda, et Eesti ei ole Jaapan ning meie äritegevuse tingimused ning ärikultuur ei ole samad.
Samuti näitavad uuringud eri riikides, et kulusäästliku tootmist on võimalik rakendada ka teisiti, mitte nii täpselt, kui seda on tehtud Jaapanis. Erinevus võib esineda nii riigiti kui ka tööstuse ja firma suuruse järgi. Seega võib öelda, et meie jaoks kõige parem oleks viis, mis täidaks firma püstitatud eesmärgid kõige paremini.
Autor: Aleksander Miina