Hoolimata viimase aja keeristest finantsturgudel pole maailmamajanduse põhidünaamika muutunud. Kasv on endiselt kiire ja küsimus pole mitte selles, kuidas langusega toime tulla, vaid kuidas säilitada praegune globaalne buum ja kapitalivood. Investeerimisvõimaluste ärakasutamiseks peab aga kapital liikuma sinna, kus seda efektiivselt rakendatakse.
Hea uudis on, et paljudel maadel on suured säästud, mida nad tahavad välisriikidesse paigutada. Meie uurimused näitavad, et kapitali koguvood arenevatesse maadesse tõusevad 400-500 miljardilt USA dollarilt enne 1997. aasta Aasia kriisi 800-900 miljardile dollarile 2007 ja 2008 ning ületavad peagi ka miljardi dollari piiri.
1997-1998 muutis kapitalivoogude järsule peatumisele järgnenud majandusprobleemid veel hullemaks nõrk finantsregulatsioon. Kas see tähendab, et nõrga finantssüsteemiga maad peaksid kapitali sissevoolu piirama?
IMFi hiljutine uurimus teeb kaks järeldust. Esiteks peavad riigid rahanduse välispidise liberaliseerimisega ettevaatlikud olema, kui nende finantssektor ja -institutsioonid pole vajalikul tasemel. Ehk: kui ujuda ei oska, ei tasu vette hüpata.
Ent ettevaatlikkusel ja kapitalipiiranguil on oma hind: avatus annab riigi arengule tõuke ja suurendab sellega globaliseerumisest saadavat kasu. Ehk: lõppeks peaksid kõik ikkagi ujuma õppima.
Sõnum on seega järgmine: riikidel tuleb esmalt tugevdada oma finantssektorit, seejärel kaotada piirangud väliskapitalile.
Muret teeb hoopis see, et praegu liigub kapital paljudesse riikidesse hoolimata sellest, kas nad on valmis seda vastu võtma või mitte. Erinevalt 1997. aastast on mitmel areneval turul - eelkõige naftariikidel ja Aasia tööstuseksportijatel - suured jooksevkonto ülejäägid.
See kapital tuleb kuhugi investeerida ja need rahavood ei liigu mitte enam niivõrd arenenud riikidesse (nagu eelnenud viie aasta jooksul), vaid pigem teistele arenevatele turgudele ja vaestesse arengumaadesse. Ning seejuures pole üldse kindel, kas nood on valmis nii suuri summasid vastu võtma ja nende makromajanduslike tagajärgedega toime tulema.
Karta ei tule seega peagi saabuvat kriisi, vaid seda, et globaalse buumi käigus tekkinud kapitalivoolud ei leia head kasutust ega suunamist ning nii tekivad ohtlikud riskifaktorid. Teisisõnu: kui pidu läbi saab - ja on raske öelda, millal see võib juhtuda -, ootab ees suurem koristamine.
Seotud lood
Rahvamassid, ekstreemsed ilmastikuolud, elektrikatkestus, probleemid tehnikaga, vara lõhkumine, veekogude lähedus ja keelatud esemed – need on vaid mõned näited, millega tuleb arvestada ühe ürituse turvalisuse tagamisel. Iga turvapartner peab kõikvõimalikud stsenaariumid läbi mõtlema, mis võib juhtuda ning mis võib minna valesti. Vahel võib pisieksimus ühe meeldiva koosviibimise hetkega rikkuda.