„Ma olen kohtunud riigikogulastega, ma näen. Mitte, et minuga kohtudes peidavad ära, vaid omavahel kohtudes. Ministrid või poliitikud räägivad omavahel, vältides telefone,“ räägib ta. Annus ütleb, et 3-4 aastat on temagi telefoni pealt kuulatud, tema käike ja tegemisi jälgitud. „Kodu ümber tehakse pilte, luusitakse ümber maja, vaadatakse kas keegi on kodus,“ meenutab Annus. „Toona arvasin, et need olid juhused. Arvasin, et midagi vaadati ja see lõppes ära. Tänaseks võib öelda, et kõik ei läinud nii lihtsalt.“
Ta räägib, kuidas ühel päeval naine läks tööle ning tema tõbisena koju käi. Ühtäkki kuulis ukse taga kedagi nokitsemas. „Ta näitas töötõendit ja ütles, et kahtlustavad mu naisel olevat varastatud auto. Tagantjärele mõistan, et see oli absurdne. Mu naisel on otse salongist ostetud Toyota,“ räägib Annus.
Tema olekust ja ilmest võib välja lugeda, et aastaid kestnud näriv pinge on tema elu kõvasti muutnud. Sellist sündmuste jada ei osanud Annus enda sõnul ette näha.
„Ega ma ei tea….tagantjärgi, eks see….(pikk paus)….Kõige lihtsamalt öeldes on see ikka arusaamatu. Mina kujutasin siiamaani ette…Me oleme siiani igasuguste riigiasutustega heas mõttes koostööd teinud. Me oleme arvanud, et ettevõtjad, valitsus, parlament on riigi huvide eest ühiselt väljas,. Kujutasin ette, et olen samal pool rindejoont. Nüüdseks on selgunud, et kellegi ettekujutuses oleme meie justkui teisel pool. See on ehk kõige suurem moraalne löök,“ otsib Annus sobivaid väljendeid.
„Kui kõik nii on, nagu mulle tundub… Kui palju meil siis ressursse on? Ikka tegeletakse mitte pisi-vaid tippkurjategijatega. Olen vist riigile üks ohtlikemaid inimesi, kes ringi liigub,“ räägib ta.
Aasta tagasi otsisid kapo töötajad läbi Merko kontori, võtsid kaasa serveri kogu Merko tegutsemisajalooga ning osa Annuse dokumentidest. Annus ütleb, et kahtlustus tuli talle ootamatult. Küsimusele, kas selline ränk süüdistus tekitas temas viha, pettumust, nördimust, vastas Annus, et kõike. „Ega keegi, kes pole seda läbi elanud, ei saagi sellest tegelikult aru. Midagi hullemat on raske kirjeldada. Mis on hullem? Suremine, siis vähemalt ei tunne ise midagi.“
Ka Annuse perele pole uurimise protsess kerge taluda olnud. „Eks perel on ka raske, selles pole kahtlust. See on skisofreeniline olukord. Naine tõmbab kodus valjuhääldjatel juhtmeid välja, et punased tuled ei põleks. On kartus, et kuulatakse pealt,“ ütleb ta.