Elu pärast surma: uus info

Kliinilises mõttes oli ta lõikuse ajal surnud, kuid sellest hoolimata rääkis ta pärast ärkamist hämmastavaid asju sellest, mida ta oli kogenud sisuliselt surnuna. Näiteks oli ta vestelnud oma surnud sugulastega. Veelgi kummalisem oli aga asjaolu, et ta suutis kirjeldada ka seda, mida ta lõikuse ajal oli näinud, näiteks saagi, millega osa tema kolbast lõikuse ajaks eemaldati.

Kirjelduste puhul on märkimisväärne, et tegu on kombinatsiooniga surmalähedasest ja kehavälisest kogemusest. See pole kaugeltki ainus taoline kirjeldus.

Teadus on püüdnud neid veidraid fenomene selgitada. Tänavu on uuritud mõlema kirjeldatud kogemusega seotud aspekte, mis seletavad, kuidas tekib surmalähedane ning kuidas kehaväline kogemus, kirjutas HowStuffWorks. Kuidas aga said tekkida need kogemust koos?

Tervelt 18 protsenti südameinfarktisurmast päästetuid on rääkinud surmalähedastest kogemustest. Kuigi religiooniga kokkupuutunud inimesed ei leia siin midagi imestamisväärset, kõlab idee sellest, et inimteadvus ja –keha võivad toimida teineteisest lahus, teadusele veidralt.

Ajusurmas inimene ei peaks suutma talletada uusi mälestusi, tegelikult ei peaks tal olema üldse teadvust. Kas surmalähedaste kogemuste selgitamine kuulub tõesti metafüüsika valdkonda?

USAs Kentucki ülikoolis valminud uuringut peavad teadusringkonnad hetkel parimaks surmalähedaste kogemuste selgituseks. Selle teooria järgi seletab müstilist fenomeni unehäire – REM-une faas kestab edasi, inimese meel ärkab üles enne keha, võivad esineda hallutsinatsioonid või muud tunded, mis pole kehaga seotud.

Teadlaste arvates on surmalähedased kogemused lihtsalt traumaatilistel hetkedel, näiteks infarkti ajal tekkinud REM-uni. Kui see vastab tõele, siis on surmaga silmitsi seisnud inimeste kogemused tegelikult ootamatult alanud une sarnane seisund.

Sama teooria aitab ka seletada surmalähedaste kogemuste kõige müstilisemat aspekti – kuidas saavad inimesed näha ja kuulda, kuigi nende aju on surnud. REM-uni lähtub ajutüvest, ajupiirkonnast, mis kontrollib keha põhifunktsioone. Ajutüvi suudab toimida sõltumatult ülejäänud ajust ning nii võib edasi töötada, kui ülejäänud ajupiirkonnad on juba surnud ning tekitada REM-und.

Kuidas aga seletada kehaväliseid kogemusi? Kuidas saab inimene näha kõrvalt oma keha suremas?

Mõnikord käivad kehavälised kogemused koos surmalähedaste kogemustega, aga mitte alati.

Šveitsi neuroloog Olaf Blanke püüdis leida 43-aastase epileptiku haigushoogude põhjust ning stimuleeris patsiendi aju nõrkade elektrilöökidega, tegemaks kindlaks, millised piirkonnad kontrollivad kindlaid funktsioone.

Ühe piirkonna stimuleerimise järel tekkis naisel kehaväline kogemus. Naise kirjelduse järgi sai ta enda keha ülevalt vaadata. Blanke tegi kindlaks, et kui elektriga stimuleerida naise aju angular gyrust, piirkonda oimusagara ja kiirusagara ühinemiskoha vahetus läheduses, saab tekitada kehaväliseid kogemusi. Need tekkisid naisel iga kord, kui seda piirkonda elektriga stimuleeriti.

Meie aju on pidevalt tohutu infovoo käes. Seetõttu muutume me ühel hetkel meid ümbritsevate helide ja piltide suhtes tundetuks, näiteks ei häiri meid helendav valgus.

Ajupiirkond, kus oimusagar ja kiirusagar ühinevad (temporal parietal junction) sorteerib välja sobimatu info ning paneb kokku korraliku pildi.

Sama piirkond kontrollib meie arusaama meie oma kehast ning selle asukohast ruumis. Blanke arvates on selle piirkonna valeühendus seistagi kehaväliste kogemuste taga.

Blanke teooria seletab kehaväliste kogemuste olemust, Kentucky ülikooli teadlased surmalähedaste kogemuste tagamaid. Kui aga need kaks teooriat kokku panna ning minna tagasi artikli algusse, kus Pam Reynolds rääkis sellest, mida ta koges ajuoperatsiooni ajal. Selgub, et neist seletustest pole abi – miks nägi Reynolds end väljaspool keha, kui ta samal ajal viibis ajusurmas?

Surmalähedased kogemused võivad olla unenäoepisoodid, mis tekivad ajutüves. Kuid kehaväliseid kogemusi kontrollib sootuks teine ajupiirkond, mis oli siis kliinilises mõttes surnud. Näib loogiline, et aju peab siiski töötama, et töödelda ajutüve poolt tekitatud REM-unes nähtud kogemusi.

Kuigi nende kahe teooria kokkupanek ei paku selgitust surmalähedastele kogemustele ei tähenda see veel, et need teooriad oleksid valed. Ühe valdkonna uurimine võib viia suure avastuseni sootuks teises vallas.

Aga isegi, kui neuroloogia suudab selgitada, miks surmalähedased kogemused tekivad, ei võta see teema müstilisust sugugi vähemaks. Teadus võib küll seletada, kuidas, aga jätta vastamata küsimusele miks. Surmalähedaste kogemuste selgitamine võib aidata mõista metafüüsilist maailma, mis ühel päeval võib samuti saada teaduse uurimisobjektiks.