Kui lihtne on lasta sel kõigel minna? Kas
mõned meist suudavad surma taluda külma närviga? Isegi kui meie maine teekond on
jõudmas lõpule, ehk on kuskil veel mõni üllatus varuks? Need küsimused on
vaevanud sajandeid filosoofide ja teadlaste päid.
Keegi ei tea täpselt, mis ootab ees, kuni tund on tulnud. Siiski on inimesi, kes on tundnud surma puudutust ning nende kogemused lubavad heita pilgu sellele, mida tähendab surra.
Surra võib mitmel moel, siiski pole vahet – infarkt, uppumine või lämbumine – surm tuleb, kui aju närvirakud ei saa enam hapnikku. Aju elektriline aktiivsus lakkab – see on tänapäeval surma definitsioon.
Kui aju enam hapnikku ei saa, on inimesel, sõltumata sellest, mil viisil ta sureb, veel kümmekond sekundit, enne kui teadvus lõplikult kustub. Suremine ise võib võtta minuteid, sõltuvalt viisist. Ajakirja New Scientist vahendusel pakub Novaator väikest sissevaadet, mis tunne on surra.
1. Uppumine – võitlus pinnalpüsimise nimel
Uppumissurmade kohal ripub teatud tumeda romantilisuse loor – paljud kirjanduslikud kangelannad on end otsustavalt lainetesse heitnud. Tegelikkuses pole uppumissurm ei ilus ega ka valutu, küll võib see olla aga äärmiselt ootamatu.
See, kui kiiresti inimesed upuvad, sõltub paljust, eeskätt muidugi ujumisoskusest ning veetemperatuurist. Suurbritannias, kus veed on üldiselt külmad, on 55 protsenti veekogudesse uppumisi juhtunud kolme meetri raadiuses kaldast. Kaks kolmandikku ohvritest on olnud head ujujad. Seega – inimene võib sattuda hätta sekundite jooksul, ütles Portsmouthi ülikooli füsioloog ja merepäästeekspert Mike Tipton.
Tavaliselt järgneb arusaamisele, et enam ei õnnestu pinnal püsida, paanika. Inimene püüab ahmida õhku, kui kuidagi õnnestub end veepinnale välja võidelda. Kuivõrd tähelepanu on täielikult pühendunud õhu ahmimisele, pole millegagi appi hüüda. Käed üritavad justkui nähtamatut redelit pidi veest välja ronida. Viie- ja kuuekümnendatel New Yorgi vetelpäästjate poolt tehtud vaatluste analüüs näitas, et see faas kestab 20 sekundit kuni minut.
Kui uppuja vajub vee alla, püüab ta hinge võimalikult kaua kinni hoida – tavaliselt 30 – 90 sekundit. Seejärel hingavad nad vett sisse, turtsuvad ja köhivad ning sellega koos tungib aina rohkem vett kopsu. Vesi kopsudes ei lase enam toimuda gaasivahetust, samuti tekitab sissehingatud vesi kõrikrambi.
„Rinnus on rebiv ja kõrvetav tunne. Peagi asendub see rahu ja vaikusega,” ütles Tipton. Ta tugineb oma kirjeldustes sellele, mida on rääkinud uppumissurmast päästetud.
Rahulikkus tuleneb hapnikupuudusest, mis põhjustab teadvusetuse. Sellele järgneb südame seiskumine ja ajusurm.
Seotud lood
1991. aastal elas USAs Atlantas elav Pam
Reynolds läbi surmalähedase kogemuse.Tal opereeriti ajuaneurüsmi ning
selleks pidid arstid tema ajust kogu vere eemaldama. Sisuliselt hoidsid arstid
teda 45 minutit ajusurmas.
Üks kiiremaid ja valutumaid viise surra,
eeldusel, et timukas on kogenud, kirves terav ning hukatav püsib paigal.
New Scientisti vahendusel ilmunud sarja
viima lugu. Kui soovid tutvuda sarja varasemate osadega, alusta siit: Mis tunne on surra? I -
uppumine
Kui soovid lugeda seeria esimest osa, siis
alusta siit: Mis tunne on surra? I -
uppumine
Kui 2015. aastal tuli Spotifys lauale idee Discover Weekly funktsiooni loomiseks, ei olnud ettevõtte asutaja sellest eriti vaimustuses. Sellele vaatamata oli töötajatel piisavalt autonoomsust funktsiooni edasi arendada, luues seeläbi ülipopulaarse toote. CVKeskus.ee uuris Eesti tippjuhtidelt Kai Realolt ja Toomas Tamsarelt, kuidas mõjutab juhtimiskultuur töötajate lojaalsust ja tööandja ihaldusväärsust.