Miks sureb lootus viimasena?

Nüüd on teada põhjus. Teadlased tegid kindlaks ajupiirkonnad, mis aitavad optimismi säilitada.

Optimism on inimlik. Inimesed loodavad, et just nemad elavad keskmisest kauem ning on ka keskmisest edukamad, sama hinnatakse enda puhul abielu lahutamise võimalust oluliselt väiksemaks.

„Mul oli loengus umbes 200 tudengit. Kui küsisin neilt, kui paljud arvavad, et abielluvad või loovad abielu laadse paarisuhte tõstsid paljud käe. Kui küsisin, paljusid neist ootab elus ees abielulahutus, tõusis ainult neli kätt. Samas näitab lahutusstatistika sootuks muud,” ütles New Yorgi ülikooli neuroteadlane Elizabeth Phelps. „Enamasti inimesed ei usu, et nendega saaks midagi halba juhtuda.”

Tegemaks kindlaks, kuidas optimism ajus tekib, uurisid New Yorgi ülikooli teadlased 15 vabatahtliku aju. Uuringu ajal paluti katsealustel kujutada ette olukordi, kui nad on võitnud lotoga või nende armusuhe on jõudnud lõpule.

Selgus, et tulevikus juhtuvate positiivsete sündmuste fantaseerimine suurendas aju aktiivsust aju mandelkehas, mille talitushäirega seostatakse depressiooni. Seal talletatakse ka mälestusi. Samuti suurenes aktiivsus ka teises ajupiirkonnas – eesmises tsingulaarkoores, mis reguleerib emotsioone.

Uuringute tulemusi võrreldi varem tehtud testitulemustega ning ilmnes tõsiasi, et testis optimistlikeks osutunud inimestel täheldati ka eelnimetatud piirkondades suuremat ajuaktiivsust.

Ülemäärane optimism võib viia riskide alahindamisele ning inimene võib endale kahju teha, samas on pidev lootusetusetunne seotud nii füüsilise kui vaimse tervise probleemidega, ütles Phelps Live Science’ile. „Pisut optimismi soodustab tegevusi, millel on tulemust. Kõik ei pruugi suurepäraselt välja kukkuda, aga mõeldes, et kõik läheb luhta, ei saa ka kunagi midagi tehtud.”

Tulemusi kirjeldav artikkel ilmus ajakirja Nature värskes numbris.