Külma sõja päevil oli riikide võidurelvastumise peamisi eesmärke potentsiaalsele vaenlasele kvantitatiivsete näitajatega hirmu nahka ajamine. Tänaseks on selge, et kogu seda arsenali ei oleks vajaduse korral keegi efektiivselt rakendada suutnud. Kiirem ja targem ründaja oleks suure tõenäosusega saanud võidu korral sõjasaagiks meeletutes kogustes garaažis seisvat tuliuut sõjatehnikat.
Ei ole midagi efektiivsemat arvutikaupade, eriti turvaseadmete nõudluse kasvuks kui sõjahirm. Eesti kui infotehnoloogia ühe lipulaeva viimase aja kõige suurem saavutus ongi seotud kübersõja ja -rünnakutega. Meil õnnestus olla süsteemsete ja professionaalsete küberrünnakute objekt ning need rünnakud ka tõrjuda. Tänases maailmas võimaldab arvuti tekitada fataalseid vigu ja probleeme kiiremini ning tulemuslikumalt kui mis tahes muu leiutis läbi ajaloo.
On näha, et mitmed kõrged spetsialistid ja ametnikud, alustades kaitseministrist ja lõpetades presidendiga, on sellest teemast hea rahvusvahelise kõneaine teinud. Ja miks ka mitte. Kübersõja oht on reaalne ja pisemaid rünnakuid tuleb ju ette iga päev. Probleem on aga selles, et sõjahirmus hakkavad nii riigiaparaadis kui ka suurtes äriorganisatsioonides tekkima otsused ja aset leidma tegevused, mis ei ole ei efektiivsed ega ka mõistlikud.
Üleinvesteerimine infotehnoloogiasse on kulutusi terve suurusjärgu võrra kasvatav ahelreaktsioon. Kõigepealt dubleeritakse andmesalvestus, siis turvasüsteem, siis toitesüsteem ja asi lõpeb sellega, et kogu majapidamise ülalpidamine läheb üle mõistuse kulukaks.
Firmade poolel näeb asi välja nii, et jõuka äriettevõtte IT-juht tahab ennast teostada, annab kergesti järele tootjafirmade ahvatlustele ning ostab järjest uusi ja võimsamaid servereid, mis omakorda nõuavad järjest uusi ja kalleid lisaseadmeid.
Lisaks kõigele neelab võimas konditsioneeritud serveriruum täiesti arvestatava koguse energiat, mis asjaolusid arvestades hakkab samuti järjest tõsisemaks probleemiks kujunema.
Internetifirmade börsimulli aegu öeldi, et tõeline internetifirma on see, mis lakkab eksisteerimast, kui internet ei toimi või kui elekter pistikust kaob. Kui nüüd järele mõelda, siis täna on internetist ja muidugi elektritoitest eluliselt sõltuvad peaaegu kõik ettevõtted ja kogu riigiaparaat, suurema jama korral on enamik riigist tegutsemisvõimetu.
Võidurelvastumine kübersõjaks, andmemahtude ja töökohtade kiire kasv on muidugi vesi IT-kauba müüja veskile. Fakt on see, et 2007. aastal soetavad nii äritarbijad kui ka kõikvõimalikud institutsionaalsed ostjad IT-seadmeid rohkem kui kunagi varem Eesti ajaloos.
Turu kasvukiiruse järgi võiks öelda, et kodutarbija jaeturu kasv jääb sel aastal äritarbija turu kasvule alla. Oleneb muidugi, kuidas jõulumüük läheb. Sügiseks on jaeturg hoo maha võtnud ja seal käib hetkel hoopiski riistvara pehme maandumine. Nõudlus on järsult langenud ka Euroopas ja mujal.
Sattusin oktoobri alguses lugema kurioosset lugu IT Europa veebiväljaandest. Saksa jaemüügigigant Media Markt avas uue kaupluse Türgis, Istanbulis. Seoses avamisega tehti nii meeleheitlikke sooduspakkumisi, et rahvas läks segi ning tekkis totaalne kaos nii poes kui ka poe ümber tänavatel. Tuhanded inimesed, kes kartsid soodsatest toodetest ilma jääda, murdsid lahti poe lao uksed ja rebisid sealt otse kaupu välja. Türklased on teadagi emotsionaalne rahvas. See sündmus sundis aga Türgi võime algatama seadusemuudatuse, mis reguleeriks tulevikus sooduskampaaniate korraldust, et vältida nii ostjate kui ka müüjate huvide kahjustamist.
Ka Lätis ja Leedus arvutikaupade müügitempo teataval määral aeglustunud. Augustis ja septembris on müük pisut jahtunud ja meeleheitlikumad turuosalised on haaranud endale üksikuid suuremaid tehinguid, müües neid edasi ise tulu teenimata, et kellelegi millegipärast iga hinna eest müügikasvu näidata.
Oleme tänaseks juba 15 aastat arvutikaupade ja koduelektroonika hulgimüügiga tegelenud, viimati oli selge turu jahtumine aastatel 1998-2001. Seejärel algas väga kiire kasvuperiood tarbimislaenude toel, mis on kestnud tänase päevani. Kindlasti mõjutab kallimate kaupade müüki nüüd negatiivselt kinnisvarabuumi lõpp.
Tulevikutrendid? Tehnoloogia areneb muidugi endiselt kiiresti edasi. Kui sülearvuti leiutati selleks, et sundida ärimehi töötama kodus, puhkusel ja ärireisil, siis praegu jätkub areng disaini suunal. Praegu saab tellida kõigilt tuntud tootjatelt isikupärase välimusega sülearvuteid, kusjuures on tekkinud ka väikefirmad, kes pakuvad disainiteenust, muutes rüperaali välimust vastavalt kasutaja soovile nii, et seda saab ka tulevikus edukalt taas ümber muuta.
Mobiilikorpusele analoogne kergesti eemaldatav ja vahetatav sülearvutikorpus ei ole siiani massidesse jõudnud, selleks kulub veel umbes aasta. Üsna pea tuleb turule võimalus disainida isikupäraseks oma televiisor või näiteks kodukinosüsteem.
Toimub kiire digitelevi-siooni ühildumine arvutivõrgu ja internetiga, kogu digitaalse sisu kättesaadavus paraneb veelgi. Digiboks, ruuter ja modem lähevad televiisori sisse, nii nagu kõvaketaski.
Arvutikasutajal kerkib päevakorda valik: võimsus versus efektiivne ressursikasutus. Kriitiline mass arvutikasutajaid on aru saanud, et ostes täna korraliku võimsusega arvuti, ei olegi enam mõtet kiirusesse rohkem investeerida, tuleb vaid ressursse targemini kasutada.
Loodame, et nn Freudi viirus - arvutiomaniku kadedus teise arvutiomaniku suhtes, kellel on suurem kõvaketas - ei nakata liiga paljusid ja et arvutid muutuvad veelgi värvilisemaks ning aitavad meie elu veelgi mugavamaks muuta. Ja kindlasti tuleb valmistuda kõikides kodudes, ettevõtetes, asutustes ja organisatsioonides kübersõjaks.
Seotud lood
Kui väljas sajab lund ja päevavalgus kestab vaid hetke, muutub kodukontor meie igapäevaseks keskpunktiks – kohaks, kus töö, loovus ja ka mugavus peavad koos eksisteerima. Hea valgustus, ergonoomiliselt kujundatud ja rahulik töökeskkond aitavad pimedal hooajal säilitada nii töötahet kui ka meelerahu. Ja just sisemine tasakaal on eriti oluline, sest kodus töötavad lapsevanemad teavad hästi: külmade ilmadega algab ka viiruste hooaeg. Lisaks tööülesannetele tuleb sel ajal hoolitseda ka nohuste ja pisut pahurate laste eest, kes on lasteaiast koju kosuma jäetud.