Tervishoiuamet pigistab arstide vigade suhtes silma kinni

22. juunil avaldas Den za Dnjom artikli 73-aastase Ljubov Grigorjeva surmast, kes suri arstide poolt õigel ajal diagnoosimata jäänud aordisuistiku kitsenemise (stenoosi) tõttu tekkinud ägedasse südamepuudulikkusse.

Küsimusega, miks ei suutnud arstid tuvastada Grigorjeval aastaid arenevat stenoosi, pöördus lahkunu väimees Viktor Gužov Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni poole.

13. septembril Tervishoiuameti järelvalve osakonna juhi Peeter Mardna juhatamisel toimunud istungi päevakorras oli järgmine ülesanne: anna hinnang Grigorjeva perearsti Reet Järve ja Lääne-Tallinna Keskhaigla arstide tegevusele. Peaeksperdi roll anti sisehaiguste spetsialistile, Tartu Ülikooli emeriit-professorile Vello Saluperele.

Istung kestis kaks ja pool tundi. Eksperdid jõudsid arvamusele, et perearst Reet Järvet ei saa süüdistada selles, et stenoos jäi diagnoosimata, kuna seda ei suutnud tuvastada isegi kardioloogid. “Samas pole mistahes kvalifikatsiooni arstidele keelatud suhtuda kriitiliselt kõrgema taseme arstide kokkuvõtetesse,” räägitakse otsuses. Sellest, et arst ajas südamehaiguse külmetusega segamini, pole sõnagi. Pole ka hinnangut Lääne-Tallinna Keskhaigla arstide professionaalsusele.

Mardna sõnul baseerub komisjoni otsus professor Salupere arvamusel. Samas aga, mainib leht, on komisjoni otsuses ning professori järeldustes tunduvalt rohkem vasturääkivusi kui kokkusattuvusi. Näiteks varjas ekspertkomisjon Salupere eest ehhokardiograafia tegemise fakti 2003. aastal. “Lähtudes haigla väljavõtetest, erinevad arstid (perearst, mitmed kardioloogid) ei mõelnud kordagi patsiendil aordisuistiku stenoosi olemasolu võimalusele ega ei teinud midagi selle identifitseerimiseks. Pole arusaadav, miks ei tehtud patsiendile niivõrd tavalist kardioloogilist uuringut nagu ehhokardiograafia,” kirjutab professor.

Analüüsides haigla arstide tegevust, märgib Salupere, et Grigorjeval stenoosi kahtlustada võinuks ka ilma ehhokardiograafita, sest naine sattus korduvalt haiglasse vastavate sümptomitega. “Näiteks kannatas patsient teadvusekaotuse hoogude all, mida põhjendati veidi imelikult – vaid hüpertoonilise kriisiga,” imestab professor.

Salupere arvates langeb vastutus Grigorjeva südame-probleemide tuvastamise eest haigla kardioloogia osakonna arstidel, kelle jaoks on ehhokardiograafia suhteliselt rutiinne protseduur.

Küsimusele, miks ei andnud komisjon siiski hinnangut haigla arstide tööle, vastab Mardna, et Gužov ei palunud seda, märkides oma avalduses, et kahtlustab hoolimatuses doktor Järvet.

Mardna jagas Den za Dnjom-iga ka oma hinnangut perearsti tegevusele, mis on erinev komisjoni hinnangust. Maha vaadates ütles Mardna, et Järve on süüdi selles, et keskendudes ühele diagnoosile (hüpertoonia), ei arvestanud ta teiste, tunduvalt tõsisemate haiguste arenemise võimalustega. “Loomulikult pole see õige. Kuid vahel tundub, et meie nõuame vaestelt perearstidelt liiga palju. Lihtne arst ei saa teada kõike ning peab seepärast lähtuma spetsialistide arvamusest,” rääkis Mardna.

“Meie kahtlustame, et Lääne-Tallinna Keskhaigla kardioloogid suhtusid oma töösse suure hoolimatusega, kuid tõestada, et neli aastat tagasi patsiendil juba oli stenoos, me ei saa,” selgitas ta. Teisisõnu annab see kahtluse all olnud arstidele võimaluse väita, et aastaid arenenud haigus tekkis Grigorjeval näiteks poolteist aastat tagasi.

Lähipäevil kavatsevad lahkunu sugulased pöörduda Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi komisjoni poole palvega kontrollida Lääne-Tallinna Keskhaigla kardioloogide tööd.