Jaapanlased tegid ohtlikke lõhnu mittekartvad hiired

Kui ainuüksi nõrk lumeleopardi uriini lõhn tekitab tavalistes hiirtes hirmu, siis Tokyo Ülikooli teadlaste loodud geenimuundatud hiired, kellel puuduvad osaliselt haistmisrakud, küll haistavad ohtlikke lõhnu, ent ei karda neid, kirjutas Eesti geenikeskus Nature vahendusel.

See avastus viitab võimalusele, et lõhnasignaalid võivad ajju jõuda erinevaid teid pidi: ühte teed pidi kulgevad kaasasündinud, teist teed pidi elu jooksul omandatud hirmu põhjustavad lõhnaaistingud, kusjuures iga konkreetne lõhnaaisting võib jõuda ajju samaaegselt kahte teed pidi.

Ninaõõne spetsiaalses piirkonnas, kus lõhnarakud paiknevad, võib eristada kahte piirkonda: selgmine ja kõhtmine. Kummaski piirkonnas asetsevad neuronid erinevad molekulaarsel tasandil, ent asjaolu, et need piirkonnad on ka erinevalt ajuga haistmispiirkonnaga ühendatud, sai selgeks alles nüüd.

Hitoshi Sakano juhitud uurimisgrupp modifitseeris hiiri geneetiliselt, nii et neil puudusid ninaõõnes selgmised haistmisrakud, ning testis hiirte reaktsiooni lõhnadele. Normaalsetele hiirtele meeldisid näiteks pähklivõi ja hiire uriini lõhnad, eemale hoidsid nad aga roiskuva toidu, rebase anaalnäärmete ja leopardi uriini lõhnadest. Ent hiired, kellel puudusid ninaõõne selgmised lõhnarakud, ilmutasid väiksemat huvi magusate lõhnade vastu ja kõigest väikest vastumeelsust nn ohtlike lõhnade vastu.

Samas nad siiski haistsid neid lõhnu ja kui ohtlike lõhnadega kaasnesid ebameeldivused, õppisid hiired neid lõhnu kartma. Erinevused ilmnesid loomakestel ka ajutegevuses: kui rebase anaalnäärmete lõhna toimel ilmnes normaalsetel hiirtel stressi näitavate hormoonide taseme tõus, siis geenimuundatud hiirtel seda ei täheldatud.

Teadlased järeldasid, et ninaõõne selgmised haistmisrakud edastavad kaasasündinud ning kõhtmised elu jooksul omandatud hirmu põhjustavaid signaale. Sakano usub, et ka inimesel on olemas analoogiline süsteem lõhnade eristamiseks.