Rahvusvahelised kontsernid rullivad toiduainetööstusest üle

Eesti toiduainetööstuse kroonijuveelid on läinud üksteise järel välismaalaste kätte. Kalev on olnud pikki aastaid Eesti parim ja hinnatuim kaubamärk, kuid ometi ei suutnud toota kasumit. Milles siis asi, kui oskused, tehnoloogia ja tarbijaskond on olemas, kaup kvaliteetne ja maitsev?

Lühike vastus on, et Eesti ettevõtted on liiga väikesed, et püsida rahvusvahelises konkurentsis. Eesti firmade tootevalik on sageli sama suur kui suurte korporatsioonide oma, mis pikemas perspektiivis ei ole kahjuks elujõuline. Kass gepardiga võidu ei jookse, pingutagu, palju tahab.

Tootearenduse tähe all edasipürgiv omatootmine on kallis ning tootmiskulud kasvavad oluliselt kiiremini kui hinnad. Eesti pikaaegne konkurentsieelis - soodne tööjõud - on muutunud mitmes tegevusvaldkonnas soolaseks konkurentsivõime piduriks.

Väikeste ja käsitöömahukate toodete tegemine on majanduslikult ebarentaabel - eriti siis, kui ka mahud on väikesed. Kalevi näide kinnitab, et Eesti mõistes suurtel firmadel on raske piisavalt spetsialiseeruda.

Mis takistab näiteks Kalevil tootmast-eksportimast lahendusena tunduvat masstoodangut? Eesti kaubamärgid ei suuda ületada rahvastevahelisi piire.

Sellega saavad hakkama väga vähesed firmad - Coca-Cola, Guinness ja Nestle on saanud. Mõni veel.

Ülesanne on raske seepärast, et igas riigis on olemas oma Kalevid ja Sakud, millel on pikad traditsioonid, kindel ja lojaalne tarbijaskond ning selle müüri murdmine on enamikul juhtudel pea võimatu.

Fazer ja Laima proovivad Eestis küll, aga Kalevi vastu ei saa. Valio jäätised käisid kunagi Eesti turul ära, aga läksid koju tagasi. Ega teised turud Eesti omadest erine.

Edukaks eksportimiseks ning võõral turul läbilöögiks peab omama tugevat kohalikku kaubamärki. Toiduainetööstuse ettevõte, mis koduturul ei suuda imet teha, ei tee seda ka välismaal.

Seepärast on suurfirmade levinud strateegia osta kokku kohalikud tööstused ja tugevad kaubamärgid. Et Kalevi ja Tere uutele omanikele kuulub ka Läti suurim piimatööstus Rigas Piensamnieks ning kommivabrik Poolas, on iseenesest mõistetav, isegi eeldatav.

Konsolideerumine võimaldab saavutada sünergia, mille annavad (hiiglaslikud) mahud. Toiduainetööstuses on see mõistliku kasumlikkuse saavutamiseks peaaegu ainus tee.

Olen kindel, et ei Kalevi kommid ega Tere jogurtid kao meie poelettidelt kuhugi, kuid olen ka suhteliselt kindel, et osa neist on kahe aasta pärast valmistatud Lätis või Poolas. Samal ajal võib Poolast leida Poolas tuntud kaubamärgiga komme, mis on tehtud Eestis Kalevis. Ringkäendus.

Sellest, kas meie lemmiktoit on valmistatud Kalevis või Rigas Piensamnieksis, võime tulevikus tarbijana aru saada ainult üliväikse kirja järgi pakendi tagaküljel. Ning tegelikult ei ole sel enam ka erilist tähtsust.

Suurepärane näide on Eesti parima toiduaine konkurss. Seda, et Eesti parim toiduaine oleks toodetud eestimaisest toorainest, ei oota enam ammu keegi.

Kuid millegipärast arvame, et toodetud võiks ta ju ometi Eestis olla? Aga ei ole. Eesti parima toiduaine tiitli on võitnud juba mitu toodet, mis ei ole valmistatud Eestis. Salvesti Mahlakas sari on valmistatud näiteks Leedus.

Tootmiseks on vaja toorainet, masinaid, inimesi ja teadmisi. Tooraine hind on Euroopa Liidu piires sarnane. Masinaid saab raha olemasolu korral osta igaüks. Raha saab ka laenata.

Eestis on piiranguks inimeste arv, kes seda toodet ostavad, ja teadmiste (spetsialistide) hulk, et teha head toodet. Maaülikooli lõpetab igal aastal kümmekond liha- ja piimatehnoloogi, kellest erialasele tööle jäävad umbes pooled. Kas see on piisav, et vallutada uusi turge ja arendada Euroopa tasemel tooteid? Kindlasti mitte.

Eestis tapetakse paarikümnes ettevõttes umbes 4000 veist kuus. USAs on aga tapamaja, mille liini kiirus on 1200 veist tunnis ehk poole päevaga täidab ta Eesti ühe kuu vajaduse. Ja selliseid ettevõtteid on seal palju.

Euroopa toiduainetööstuses koondub tootmine nn suurtesse kompetentsikeskustesse, kus tehakse tooteperekondi, mida müüakse üle maailma, võib-olla vaid pakendikirja kohalikku keelde tõlkides. Hea näide on Danone Activia.

Kuulumine suurtesse kontsernidesse jätab eestlastele vähe sõnaõigust olulistes asjades kaasa rääkida. "Maatriksstruktuur on Eesti juhi maohaavade peamine põhjus," on öelnud IBM Eesti juht Valdo Randpere.

Päris mitu tippjuhti on nimetatud põhjusel ka töökohta vahetanud - Skanska juht Jaanus Otsa ja SEB juht Mart Altvee näiteks. Tabavalt on olukorda kirjeldanud Jaanus Otsa: "Skanska kontsern tahab enamiku tegevusi standardiseerida, aga minu arvates on ehitustegevus rätsepatöö."

See võtab laiemalt kokku kogu Eesti majanduse tänase põhiprobleemi.

Eestlaste palgad on tõusnud piisavalt kõrgeks, et välismaistel tootjatel oleks põhjust kohalike märkide all meie turule siseneda.

Kas aga jätkub tahtjaid, kes ostaksid eestlase mõõdu järgi tehtud ülikondi?

Indrek Neivelti hiljutine jutt Eesti Päevalehes, et Eesti majandus vajab struktuurimuutusi, on just seepärast õige ja vajalik.

Inimestele, kes tahavad elada stabiilset ja rahulikku elu osana suurest masinavärgist, on rahvusvahelises kontsernis töötamine õige valik. Kindel ja turvaline.

Kellel on aga indu töises elus midagi pöörast korda saata, sel tasub pöörduda Eesti toiduainetööstuse viimse mohikaanlase Rein Kilgi poole. Võimalused eeldavad hulljulgust, aga vähemalt on kõik teis endas kinni - kuidas lükkad, nii ka läheb!