Kuidas hävitada satelliite. 8 moodust

Kommertskasutuses olevad satelliidid tootsid 2004. aastal USAs 56 miljardi dollari eest erinevaid teenuseid, milleks olid peamiselt ilmaennustus, kommunikatsioon ning navigatsioon. Maailma suurima sõjajõu sõltuvus satelliitidest ei ole loomulikult teistele riikidele märkamatuks jäänud. Käesoleva aasta algul katsetasid hiinlased edukalt maalt tulistatud tõrjeraketti, mille ülesandeks oli satelliit hävitada. 2003. aastal enne USA sissetungi Iraaki üritas Iraagi sõjavägi segada GPS-sidet, saates eetrisse sama sagedusega raadiolaineid.

Iraagi püüdlusi ei saatnud eriline edu, sest segajate asukohad tehti kiiresti kindlaks ning hävitati õhurünnakutega. Siiski on olemas ka palju teisi satelliidivastaseid meetodeid, mille vastu on oluliselt raskem kaitset leida. USA ja Venemaa/Nõukogude Liit on juba aastakümneid olnud tehniliselt võimelised satelliite hävitama. Viimasel ajal on mitmed julgeolekuanalüütikud aga muretsema hakanud, et ka nö paaririigid võivad omandada võimekuse satelliitide hävitamiseks, kasutades selleks võrdlemisi lihtsaid ja odavaid vahendeid. Näiteks on räägitud võimalusest saata satelliidi orbiidile prügi ja kruusa, mis siis nagu šrapnellid rämpsupilvest läbilendava satelliidi purustavad.

Kui realistlikud need erinevad meetodid on? Discovermagazine analüüsis kaheksat erinevat viisi satelliitide purustamiseks ning hindas nende potentsiaalset ohtlikkust ning kasutamise tõenäosust. Suurim oht on ilmselt seotud maapinnalt väljatulistatud ning laserite abil sihtmärgini juhitud rakettidega. Madalal orbiidil oleva satelliidi hävitamiseks ei pea ka rakett kuigi võimas olema. Seega on tegemist paljudele riikidele lähemas tulevikus kättesaadava tehnoloogiaga. „Tulistada välja kümneid miljoneid dollareid maksev tõrjerakett miljard dollarit maksva satelliidi hävitamiseks polegi nii paha mõte,” ütles GlobalSecurity direktor John Pike.

Tegemist on pommiga varustatud satelliitidega, mis hiilivad vaikselt oma ohvri lähedusse, kinnituvad selle külge ning ootavad seejärel signaali plahvatamiseks. Teadaolevalt pole mitte ühelgi riigil selliseid satelliite. Vastava tehnoloogia väljatöötamine oleks ka väga keerukas ja kallis, mistõttu peetakse sellist laadi ohtu väga väikseks.

Õhk-õhk-tüüpi raketid

Selliseid lennukitelt väljatulistatavaid satelliitide hävitamiseks mõeldud tõrjerakette on USA katsetanud 1985. aastal ning kuulujutud käivad, et Nõukogude Liit tegeles samal ajal sarnaste katsetustega. Ohtu peetakse mõõdukaks.

Maa-õhk-tüüpi raketid

Sellised raketid on suhteliselt odavad ning nende ehitamisega saavad hakkama mitmed riigid. Sihtmärgini juhitaks raketid maapealsete radarite või laserite abiga. Hiinlased on usinasti just sellist laadi võimekust arendamas ning Iraan, India, Jaapan, Venemaa ja USA on selleks samuti võimelised. Oht on suur.

Tuumaplahvatus

Atmosfääris toimuva tuumaplahvatuse tekitatud elektromagnetimpulss ning radioaktiivne kiirgus kahjustaks paljusid satelliite. Selles veenduti juba 1960. aastate algul läbiviidud katsetuste käigus, mis eelnesid atmosfäärsete tuumakatsetuste moratooriumile. Samas on kõigil tuumarelvi omavatel riikidel ka endal satelliidid üleval, mistõttu ei ole selline lähenemine kuigi mõistlik. Tuumarelva kasutamise oht satelliitide ründamiseks on väike.

Tapjasatelliidid

On teoretiseeritud, et olemas on tapjasatelliidid, mis juhitakse ohvri poole, et seda rammida või selle läheduses plahvatada. Siiski pole see kuigi usutav, sest see lähenemine on väga kulukas ning üks satelliit saaks rünnata vaid sama kõrgel orbiidil olevaid satelliite. Oht on väike.