Tuuleenergia poolt ja vastu

„See tapab täielikult vaate, kui miil miili järel näed ainult tuulikuid,” ütles taastuvenergia skeptik Howard Hayden.

USA elektrienergia vajaduse rahuldaks 260 000 saja meetri kõrgust tuulikut, kirjutas Live Science.

„See on küllalt väike arv, tundub mulle,” ütles Cristina Archer Stanfordi ülikoolist, kes näeb tuuleturbiine keskkonnasõbralike ja naftasõltuvust vähendavate vahenditena.

Archer näitas koos kolleegiga hiljuti, et maailma tuuleenergiapotentsiaal ületab inimkonna vajadused 35-kordselt. Küll aga pole nad suutnud näidata, et tuule poolt pakutav energia oleks piisavalt stabiilne, mida selle energialiigi kriitikud kasutavad alati peamise vastuargumendina.

„Tuulele on omane puhuda kord tugevamini, kord nõrgemini,” ütles Hayden. „See aga põhjustaks elektrivõrgus ebasoovitavaid pinge ja sageduse kõikumisi.”

Siiski leidsid teadlased eelmise aasta novembris ajakirjas Journal of Applied Meteorology and Climatology avaldatud artiklis, et palju ühisesse võrku ühendatud ja erinevas kohas paiknevaid tuulikuid võiks tagada stabiilsema elektritoodangu.

Tuul tekib, sest Päike soojendab maapinda ja atmosfääri ebaühtlaselt. Umbes kaks protsenti Maani jõudnud päikeseenergiast muundub tuuleenergiaks.

Tuulikud ei saa kasutada kogu nende haardeulatuses olevast tuulest, kuid kaasaegsed turbiinid saavad siiski tuulest kätte umbes poole.

Tuult on inimkond energiaallikana kasutanud juba üle tuhande aasta. Esimene tuuleturbiin loodi juba 1886. aastal, kuid tõsisem tuuleenergia-ajastu algas siiski alles 1980. aastatest.

USAs on tuuleenergiatoodang viimase viie aasta jooksul kasvanud aastas keskmiselt 22 protsenti. USA tuuleturbiinide koguvõimsus ületab 11 000 megavatti. Sellest piisab umbes kolme miljoni majapidamise vajaduste rahuldamiseks.

Siiski moodustab tuul kõigest 0,7 protsenti kogu USA elektrienergiatoodangust. Archeri arvates võiks see ideaalis olla 20 kuni 30 protsenti.

Hayden seda arvamust aga ei jaga. „See läheks maksumaksjaile liiga kulukaks ning mõjuks halvasti elektrivõrgule. Tuuleenergial on oma roll, sest ta aitab vähendada kütusekulusid, kuid üle kümne protsendi elektrienergia kogutoodangust ei tohiks tuuleenergia moodustada.”

Probleem on selles, et turbiini elektrienergiatoodang sõltub väga suurel määral tuule kiirusest. Kui tuule kiirus langeb poole võrra, kukub turbiini võimsus peaaegu 90 protsenti.

Archeri sõnul on ta koos kolleegidega uurinud võimalusi hajutada tootmine mitme koha vahel. Teadlaste sõnul annaks 19 erinevas kohas üle riigi paiknevat tuuleparki, igaüks 500 x 500 miilisel alal, stabiilse baasvõimsuse, mis vastab kolmandikule praeguse elektrivõrgu omast.

Hayden jääb aga skeptiliseks. „Meil pole sellist elektrivõrku ning uue rajamine maksab miljon dollarit miili kohta,” ütles ta.

Archer vaidleb vastu, et probleem on eelkõige poliitiline, mitte tehnoloogiline. „Suur probleem seisneb selles, et rajatav võrk peaks paiknema paljude erinevate elektritootjate maal.”

Samas aga mainis ta ka võimalust ehitada tuulepargid merre, viidates Põhjamere vastavatele projektidele.

Meres tuult püüda on ahvatlev, sest tuul on seal tugevam ja püsivam. Kuid ka sellel plaanil seisab ees palju takistusi. Hiljuti taheti USAs ehitada tuuleparki Cape Codi lähedale Massachusettsis, kuid plaan kukkus läbi, sest inimeste arvates rikuks tuulepark vaate merele. Tavaliseks vastuargumendiks on ka tuulikute tekitatud müra ning tapetud linnud ja nahkhiired.

„Keskkonnaprobleemid tunduvad väiksed, kuid on ometigi kaugeleulatuvad,” märkis Hayden.

Archeri arvates on aga alternatiivid nagu kivisüsi ja tuumaenergia veel halvemad. Hiljutised uurimused on näidanud, et vastuseis tuuleenergiale pole väga tõsiseltvõetav. „Inimesed, kes tuulikute lähedal elavad, ei pane neid tähelegi,” ütles Archer.

„Ka San Francisco Kuldvärava silla ehitamise vastu protesteeriti alul väga vihaselt. „Nüüd aga lisab see majale oluliselt väärtust, kui sellelt avaneb vaade sillale,” lisas ta.