1993: erastamine saab jalad alla

Aprillis 1990 ametisse astunud Edgar Savisaare nn üleminekuvalitsuse ponnistused luua erastamisele seaduslik alus päädisid sama aasta juunis omandiseaduse vastuvõtmisega toonases ülemnõukogus. Sama aasta detsembris tuli jätk seaduse näol, mis puudutas riiklike teenindus-, kaubandus- ja toitlustusettevõtete erastamist. Poliitikud nimetasid seda isekeskis väikeprivatiseerimise seaduseks ja nii see oligi, sest valdavalt pandi selle seaduse järgi müüki suuremate ettevõtete eraldi tegutsevaid allüksused - mitmesugused töökojad, ateljeed, saunad, pesumajad, sööklad, kohvikud ja väiksemad kauplused. Valitsus nimetas neid oma määrustes erastatavateks majandusobjektideks.

Ometi suudeti selle seaduse järgi erastamisele panna ka kuus suuremat käitist - õmblusettevõtted Baltika, Võit (sisuliselt tänane Linette) ja Mareta (tegevuse lõpetanud, kuid Mareta eksomaniku Jaak Kivisaare OÜ Semidor jätkab töörõivaste tootmist - PR), siiani masinaehituses tegutsev Sami, Tallinna Taksopark ning Valga Autobaas. Oktoobris 1990 moodustatud riigivaraameti ja selle juhi Ardo Kamratovi suurimaks teeneks võibki pidada just kõnealuste ettevõtete erakätesse müüki. Ehkki nimetatud kuus ettevõtet arvati erastamisnimekirja juba detsembris 1990, jõuti näiteks Baltika puhul tegudeni alles septembris 1991, mil töötajate moodustatud aktsiaseltsile müüdi pooled Baltika aktsiad, 20 protsenti jättis riik esialgu endale ja 30 protsenti aktsiatest läks avalikku müüki.

Kasutusel olid ka muud võimalused ettevõtete andmiseks erakapitali kätte. Näiteks moodustati Norma baasil aprillis 1991 rahvaettevõte, mis sai osaliseks varade omanikuks küll alles 1994. aasta lõpus. Riigile jäänud osa pandi aga aasta hiljem avalikule enampakkumisele. Maratis anti aga ettevõtte varad 1991. aastal rendile töökollektiivile, kes sai varade omanikuks alles 1995. aastal erastamiskonkursi kaudu. Eks neid erisusi oli veelgi. Näiteks sama väikeprivatiseerimise seaduse järgi erastamisnimekirja kantud Talleks läks pärast 1992. aastal puhkenud ägedat tüli erastamisele hoopis erandkorras seaduse alusel, mille riigikogu juunis 1993 vastu võttis. Õigusakt kandis nime "Endise tootmiskoondise Talleks tervikvara erastamise seadus". Palju ei puudunud, et samamoodi oleks juhtunud ka Kaleviga, mis kanti erastamisnimekirja 1992. aasta suvel, kuid mis pärast kohtuvaidlusi müüdi erakätesse Erastamisagentuuri kaudu alles septembris 1995.

Oli neidki juhtumeid, kui erastamisootel ettevõte pankrotti läks ja müüdi maha hoopis pankrotivarana. Nii toimus see näiteks Tallinna Piimatoodete Kombinaadiga (tänase Terega) aastail 1993-1994.

Selle segaduse põhjuseks oli paljuski seaduseandjate endi peataolek. Nii jõuti eespool juba mainitud riigivarameti ajutise (!) põhimääruse kinnitamiseni alles juunis 1991. Olgu öeldud, et sellega kaotati ka riigivaraameti senine otsealluvus valitsusjuhile. Veidi enne seda suutis aga ülemnõukogu vastu võtta põhjapaneva omandireformi aluste seaduse, millest saabki kogu edasise erastamisprotsessi nurgakivi. Sellega saabus ka lahendus ligi kaks aastat parlamendis kestnud vaidlusele selle üle, mis tuleks tagastada ja mis erastada. Kuid see oli vaid teooria.

Praktikas nägi asi välja nii, et 1992. aasta augustis kinnitas ülemnõukogu riigi- ja munitsipaalvara erastamise tingimused ja korra. Sama aasta alguses peaministriks saanud Tiit Vähi valitsus moodustas kohe septembris Saksamaa eeskujul Eesti Erastamisettevõte, mille etteotsa asus Andres Bergmann. Ent juba kahe kuu pärast - vahepeal oli valitsuse etteotsa saanud Mart Laar - otsustatakse Erastamisettevõtte tegevus sisuliselt peatada ning selle ülesanded taas riigivaraameti peale panna. Selgus saabus alles 1993. aasta suve lõpuks. Enne veel, märtsis 1993 jõuab valitsus kinnitada üle 600 000kroonise bilansimaksumusega vara erastamise korra, mille järgi jõutakse erakätesse müüa kümneid ettevõtteid. Juunis kiitis riigikogu heaks erastamisseaduse, millele tuginedes asutas valitsus Eesti Erastamisagentuuri.

Ostja AS Sule (põhiomanik Väino Mets); ostuhind 5 mln kr, investeerimiskohustus 5,5 mln kr, tööhõive 290 inimesele.

Areng: 1990. aastate keskel sattusid nii Sulev kui ka Sule makseraskustesse, maksuametile oldi võlgu kokku 4,5 mln kr. Mõlemad lõpetasid oma tegevuse. Ka Väino Mets ise sattus hiljem rahalistesse raskustesse.

Ostjad Asma, Hydnum Oy, ostuhind 5 mln kr, investeerimiskohustus 9,24 mln kr, tööhõive 130 inimesele.

Areng: ettevõte on läbi teinud mitu ühinemist. Pärast välisosanike lahkumist on suurimad aktsionärid Priit Tamm ja Tauno Vaaderpass. 2006. aasta käive ulatus üle 171 mln kr, varade maht on 140 mln kr kandis. Annab tööd 170 inimesele.

Ostja AS Sukktokk (põhiomanik Viktor Saarestik), ostuhind 10,2 mln kr, investeerimiskohustus 5 mln kr, tööhõive 600 inimesele.

Areng: Viktor Saarestik on juba aastaid ainuomanik. 2006. aasta müügitulu küündis üle 70 mln kr, varade maht oli 110 mln kr. Annab tööd 245 inimesele.

Ostja AS Kuldkumm, ostuhind 1,1 mln kr, investeerimiskohustus 0,4 mln kr, tööhõive 200 inimesele.

Areng: lõpetas majandustegevuse 1999. aastal, küll hingitseb veel Kuldkumm, mille suurim osanik on Talip Beknazarov. 2006. aasta müügitulu oli 0,2 mln kr ja varade maht 0,4 mln kr. Andis tööd kahele inimesele.

Ostja Gomab Mööbel AB (Rootsi), ostuhind 4,88 mln kr, investeerimiskohustus 2,42 mln kr, tööhõive 250 inimesele.

Areng: tegutseb Valga Gomab Mööbli nime all. Omanik Šveitsis registreeritud Gomab AG. 2006. aasta müügitulu 100 mln kr, varade maht 173 mln kr. Annab tööd 368 inimesele.

Ostja AS Sangar STC (põhiomanik Jüri Krafti firma), ostuhind 8,76 mln kr, investeerimiskohustus 2 mln kr, tööhõive 425 inimesele.

Areng: välispankade kontrolli all. 2006. aasta müügitulu 157 mln kr, varade maht 73 mln kr, puhaskasum 0,3 mln kr. Kontsern pakub tööd 550 inimesele.

Ostja AS Marlekor (põhiomanikud Pjotr Sedini ja Ülo Pärnitsa juhitud firmad), ostuhind 56 mln kr, investeerimiskohustus 48 mln kr, tööhõive 1000 inimesele.

Areng: pärast Sedini ja Pärnitsa tüli läks Marlekor juba 1990. aastate lõpul hingusele ning TVMK tegutseb edasi Sedini kontrolli all. Seoses tehase Tallinnast väljaviimisega tekkinud tootmise pikk seisak kahandas kontserni käibe koguni 32 mln kroonini, seevastu varade maht on koguni 1,1 mld krooni. Annab tööd 278 inimesele.

Ostja AS Vely & Co (põhiomanik Tõnu Laks), ostuhind 4 mln kr, investeerimiskohustus 2,4 mln kr, tööhõive 160 inimesele.

Areng: kui Tõnu Laks oma suurosaluse 2003. aastal maha müüs, sai ainuomanikuks Trading House Scandinavia Ab (Rootsi). 2006. aasta müügitulu 688 mln kr, puhaskasum 60 mln kr, varade maht 631 mln kr. Annab tööd 640 inimesele.

Müüdi osa varast, ostja AS Mivar (omanikud Jüri Kraft ja Vjatšeslav Jessipovitš), ostuhind 5 mln kr, investeerimiskohustus 2,1 mln kr, tööhõive 150 inimesele.

Areng: tegutsetakse Mivari nime all, omanikud on sisuliselt samad. 2006. aasta müügitulu 155 mln kr, puhaskasum 7,5 mln kr, varade maht 92 mln kr. Kogu kontsern annab tööd 337 inimesele.

Ostja AS PSS-Projekt, ostuhind 10,9 mln kr, investeerimiskohustus 1,5 mln kr, tööhõive 170 inimesele.

Areng: tegutseb Baltplasti nime all. 2006. aasta tulu 75 mln kr, puhaskasum 15,8 mln kr ja varade maht 67,5 mln kr. Suuromanik jätkuvalt Toomas Tool.

Ostja AS Flora Liit (suuromanikuks Elmar Kruusmaga seotud firmad), ostuhind kokku 45,6 mln kr, investeerimiskohustus 21 mln kr, tööhõive 446 inimesele.

Areng: Flora pesupulbritootmine kuulub nüüd Mayeri Industries ASile (ainuomanik Imre Freibergi firma, 2006. aasta müügitulu 47,7 mln kr, puhaskasum 5 mln kr, varade maht 59,7 mln kr).

Flora nime all tegutseb nüüd endine Flora Kommerts ning see on puhas kinnisvarafirma.

Elmar Kruusma on koos oma partneritega aktsionär ASis Kemiflora (lakid ja värvid, 2006. aasta müük 113,7 mln kr, puhaskasum 8,8 mln kr, varade maht 47 mln kr).

Ostja AS Järle, ostuhind 15 mln kr, investeerimiskohustus 3,83 mln kr, tööhõive 270 inimesele.

Areng: senised omanikud müüsid ettevõtte 2003. aasta lõpul Kalevi kontsernile ning Järle tegutseb nüüd ASi Kalev Jõhvi Tootmine nime all. 2006. aasta müügitulu 40,5 mln kr, kahjum 3,7 mln kr, varade maht 32,7 mln kr. Annab tööd 107 inimesele.

Ostja AS Pere Leib (omanikud Neeme ja Vambola Raig), hind 30 mln kr, investeerimiskohustus 8 mln kr, tööhõive 269 inimesele. Areng: Pere Leib on endiselt Neeme ja Vambola Raigi valdusfirma, ent tootmine kuulub nüüd Rein Kilgi Pere toiduainetööstuskontsernile. ASi Pere Leib Tootmine 2006. aasta müügitulu oli 215 mln kr, puhaskasum 0,9 mln kr ja varade maht 180 mln kr. Annab tööd 417 inimesele.

Ostja AS Offero, hind 71 mln kr, investeerimiskohustus 38,9 mln kr, tööhõive 706 inimesele.

Areng: kuulub jätkuvalt Soome ja Rootsi kapitalile. 2006. aasta müügitulu 292,5 mln kr, puhaskasum 41,3 mln kr, varade maht 345,6 mln kr. Annab tööd 326 inimesele.