Ahvatlusseadus investoreile

Kolleeg rääkis anekdoodi. Istub mees sõpradega peenes lokaalis ja mekib veini. Õhtu edenedes patsutab äkki keegi õlale ja ütleb: "Muidu tubli mees, aga ma ikka imestan, kuidas sa tütre nii ülekäte kasvada oled lasknud." Mehel tuju rikutud, läheb koju, küsib naiselt: "Mis me valesti oleme teinud, et tütar ülekäte läinud?" Naine vihastab koledasti: "Mis sa ajad, meil polegi tütart!" Mees naaseb sõprade juurde: "Mis jama te ajasite, pole ma kedagi ülekäte lasknud, mul polegi tütart!" "No kes seda enam usub," rehmab keegi baarinurgast.

Eraisikute väärtpaberiinvesteeringute maksuvabaks muutmise idee ei vaja Äripäeva lugejale pikemat lahtiseletamist. Juriidiliste isikutega võrdsustamise kõrval oli peamine eesmärk võimalikult paljude inimeste ahvatlemine tarbimiselt investeerimisele. Olen päris kindel, et sama eesmärki jagasid ka need, kes tolle riigikogusse saadetud eelnõu kokku kirjutasid. Küllap jagavad nad praegu ka seisukohta, et seda tuleb enne vastuvõtmist üksjagu kõpitseda, sest mitte kõik paragrahvid pole esimese hooga ideaalsed saanud. Seda ei taha ilmselt keegi, et pärast oleks mõne sätte tõttu hulk neid, kes teatavad: "No kes enam usub, et eraisikutele väärtpaberitesse investeerimine ahvatlevam on."

Reformierakonna fraktsiooni liikmed pole seda usku, et riik on targem ja nutikam kui eraisik. Eriti kahtlasena tundub selline postulaat siis, kui räägitakse eraisiku vara, teenitud tulu puudutavatel teemadel.

Suurim küsimärk on geograafiline piirang, mille järgi maksuvabastus kehtib ainult juhul, kui investeeritakse Euroopa majanduspiirkonna riikides kaubeldavatesse väärtpaberitesse. Miks peaks riik otsustama inimese eest, et Euroopa börsidel noteeritud väärtpaberid on õigem investeering kui USA börsidel noteeritud väärtpaberid? Või miks peaks seadusandja saatma sellise piirangu heakskiitmisel eraisikuist investoreile sõnumi, et riskide hajutamine näiteks Aasia, USA ja Euroopa väärtpaberite omamise kaudu on vale?

Hoopis eraldi lugu on, et taolise piirangu puhul tekib tõeliselt skisofreeniline olukord, kus nii New Yorgi kui ka näiteks Londoni börsil noteeritud väärtpaber on ühelt börsilt ostes Eesti seaduste järgi justkui usaldusväärsem kui teiselt börsilt ostes. Sisu on aktsial ju ometi sama…

Just geograafilist piirangut puudutav osa on üks neist, mida Reformierakonna arvates eelnõus muuta tuleb. Usun, et meiega nõustujaid on parlamendis teisigi.

Samamoodi on küsitav investeerimiskontode arvu piiramine ühega. Me ei ütle ju ometi, et aasta-aastalt madalam tulumaksumäär kehtib vaid ühele konkreetsele kontole laekuvale sissetulekule ja kui inimesel on konto rohkem kui ühes pangas, siis teiste kontode pealt maksab ta ikka kõrget maksu. Miks siis tahta piirata investeerimiskontode arvu? Kui piirangu tulemusena saab inimene maksuvabalt investeerida vaid ühe pakkuja pakutavatesse väärtpaberitesse, siis ilmselgelt pole tegu kõige mõistlikuma sättega.

Kolmas küsimus, mille muutmist Reformierakonna fraktsioonis kaalume, on alternatiivturul kaubeldavate väärtpaberite võimalik lisamine nende väärtpaberite hulka, mille puhul maksuvabastus kehtiks.

Eraisikute väärtpaberiinvesteeringute maksuvabaks muutmist oma valimisprogrammi kirjutades oli Reformierakonnal kindel soov muuta investeerimine eraisikutele ahvatlevamaks. Et see nii ka läheks, on riigikogus vaja veel üksjagu tööd teha. Kõigile investoritele soovitaks aga otsida üles see riigikogu liige, keda nad valisid, ja vannutada ta sellist eelnõu toetama, mis investeerimist ka tõeliselt soosiks.

Autor: Keit Pentus