Kümme tuumaenergia müüti

Tuumaenergia pooldaja Rob Johnston toob välja kümme tuumaenergia vastaste põhiargumenti ning üritab näidata, et tegu on müütidega.

1. Uraan saab otsa

Greenpeace’i tuumaenergia töögrupi andmetel on maailma uraanimaagi varud küllaltki piiratud. Uute tuumajaamade rajamise tõttu suurenev nõudlus ammendaks teadaolevad leiukohad praeguse 50 aasta asemel 12 aastaga.

Tegelikult ei vasta need arvud tõele. Uraani on maakoores 600 korda rohkem kui kulda ehk umbes sama palju kui tina. Viimase 20 aasta jooksul ei ole avatud ühtegi suuremat uraanikaevandust, kuid ka praegustest kaevandustest saaks uraani veel järgneva 85 aasta tarbeks. Rahvusvahelise aatomienergiaagentuuri hinnangul jätkub praeguse nõudluse juures uraani veel vähemalt viiesajaks aastaks. Kaasaegsed tuumareaktorid võivad kasutada ka tooriumi, mida on maakoores kolm korda rohkem kui uraani.

Samuti on võimalik ümber töödelda tuumaarsenali vähendamisel ülejäävat uraani ja plutooniumi. Seega jätkub tuumakütust maailmal veel sadadeks aastateks.

2. Tuumaenergia ei ole süsinikuvaba

Tuumaenergia tootmisel eraldub nö varjatud süsinikdioksiid. Näiteks uraani kaevandamisel või tuumajaamade ehitamisel. Kuid sama kehtib ka tuuleturbiinide ja hüdroelektrijaamade kohta, mille ehitamisel kasutatakse palju betooni, terast ja plasti.

Euroopa koostöö- ja arenguorganisatsioon OECD arvutas välja emiteeritud süsinikukoguse erinevate energiatootmisviiside lõikes, võttes arvesse ka elektrijaamade rajamisel ja materjalide tootmisel eraldatud süsiniku, ning leidis, et tuumaenergia eraldab siiski vähem süsinikku kui tuule-, hüdro- või päikeseenergia. Kogu oma elutsükli jooksul eraldub tuumajaamast kolm kuni kuus grammi süsinikku kilovatt-tunni elektrienergia kohta. Tuuleturbiini vastav näitaja on 10, maagaasiga töötaval soojuselektrijaamal 105 ning pruunsöel 228.

Rohelised rõhuvad süsiniku kinnipüüdmistehnoloogiate arengule, mis võimaldaksid soojuselektrijaamades elektrit märksa puhtamalt toota, kuid hetkel ei ole veel olemas töötavat tehnoloogiat süsiniku püüdmiseks. Ei ole isegi mitte demoprojekti. Isegi kui see leiutataks, oleks tegu ikkagi elektrijaamade kasutegurit vähendava lahendusega.

3. Tuumaenergia on kallis

Elektri hinda mõjutavad elektrijaama ehitamise ja käigushoidmise kulud, ehitamiseks võetud laenude intressid ning kütus. Sarnaselt tuule- ja päikeseenergiale, on ka tuumaenergia puhul peamiseks kuluks jaama ehitus. Tuumakütuse hind moodustab toodetava elektrienergia hinnast vaid kuni kümme protsenti, mistõttu pole tuumaenergia hind nii suures sõltuvuses kütuse maailmaturuhinnast kui näiteks maagaasi või naftaga töötavate elektrijaamade puhul.

Suurbritannia ettevõtlusameti poolt läbiviidud uurimus näitas, et tuumaenergia on vaid pisut kallim kui maagaasil põhinev energia, see-eest aga koguni 10–20 korda odavam kui tuuleenergia. Kui lisame juurde veel eeldatavalt suurenevad saastetasud fossiilsetele kütustele, siis on tuumaenergia üks odavamaid elektritootmisviise.

4. Reaktorid toodavad liiga palju jäätmeid

Radioaktiivsed jäätmed ei ole nii suur probleem, kui tavaliselt arvatakse, sest tekkinud jäätmete kogus on üsna väike. 2040. aastaks on Suurbritannias tuumaelektrijaamad tootnud 2000 kuupmeetrit radioaktiivseid jäätmeid, mis oleks võimalik mahutada näiteks Royal Albert Halli sisemusse, millest on mingil veidral põhjusel saanud mis tahes jäätmete koguse mõõtühik Suurbritannias.

Suurem osa jäätmetest on nõrgalt radioaktiivsed: lammutatud tuumaelektrijaamade betoon ja muud ehitusmaterjalid ning ümbritsev pinnas. Aastaks 2100 tekib selliseid jäätmeid viie Albert Halli jagu.

Uute jaamade ehitamine ei muudaks pilti oluliselt, sest olemasolevate jäätmetega tuleb nagunii midagi teha. Uute jaamade ehitamisest tulenev lisa aga pole koguseliselt kuigi märkimisväärne.

Loe edasi