Priit Perens - stressi kaudu tähtede poole

Lühike mees, kuldkell käel ning soliidne õllekõht ees, istub vastaspool lauda. Mehe jutt on sorav, kuid kohati ka katkendlik ja vahel on isegi raske mõista, mida ta nüüd täpselt ütles.

"Ma ei ole harjunud olema avaliku elu tegelane. Kui ma poes käin, ei tahaks ma, et inimesed mind ära tunneksid," selgitab ta, põhjendades samal ajal, miks panga pressiesindaja vestluse juures viibib.

Mehe sõnul on just taoline kinnine iseloom põhjuseks, miks ta pärast ülikoolis majandusküberneetika eriala lõpetamist mõnda aega Viru hotellis programmeerijana töötas - et inimestega suhtlemine miinimumini viia.

Arvutid ja Perens paistsid ka omavahel päris hästi läbi saavat ning nagu loo peategelane märgib, kaalus ta programmeerija erialale jäämistki. "Mingi aeg enne netimaailma oli aga periood, kus see maailm käis alla ning siis tundus pangandus väga huvitavana," räägib ta ning valgustab taustaks, et just sel hetkel tegi ka kunagine Sampo Panga juht Härmo Värk talle ettepaneku Eesti Investeerimispanga palgale tulla.

Mida aeg edasi, seda enam sukeldus Perens panganumbrite maailma, kuid samas ei pea mees end siiani pankuriks, vaid pigem finantsjuhiks. "Olen defineerinud ennast pigem kui finantsjuht, ise. Tresooris (Investeerimispangas - toim.) tegin panga enda rahade haldust, Optiva Pangas ja Sampos olin finantsjuht, NRG Energys olin finantsjuht," paljastab ta ning üllatab kiirelt mõttega, et äkki on uus amet ka tema ebakompetentsuse piir. "See ei tähenda, et ma kardan, et sel kohal hakkama ei saa. Mitte seda," lisab ta kiiresti juurde ning lausub, et eks palju sõltub ka sellest, kuidas asju delegeerida.

Uurin, kui tähtis on pangajuhile raha olemasolu ning kas elus on ka nappust tuntud. "93. aastal kindlasti mängis raha rolli. Mingist hetkest see pole olnud tähtsaim, kuna on valikuid olnud. Kui on midagi teha, on ka mingi raha olemas. Ma pole kunagi pidanud raha pärast ühtegi otsust tegema," ütleb ta väljapaistva tagasihoidlikkusega.

Et pinged liiga suureks ei kasvaks, üritab Perens Tallinnas olles iga õhtu jõusaalis käia. Teinekord istub aga maha ning kritseldab joonistusi või teeb perele süüa. "Kaks kolmandikku teen süüa mina," uhkustab peaaegu doktorikraadi saanud Perens ning räägib, kuidas toidud ei tohi liiga teravad tulla.

Kui aga peadirektori ametikoht pinget enam ei paku, tahaks 43aastane mees natuke puhata. "Olen mõelnud, et äkki varahaldus võtab mind endale fondihalduriks. Vana inimene on näinud üles- ja allaminekuid ning oskab vara hinnata. Või siis privaatpanganduse halduriks," vastab ta ka ühtlaselt küsimusele, milline võiks olla rahulikum töökoht Hansapangas.

Autor: Agnes Ojala, Gert D. Hankewitz