Jäine Eesti annab matkal uusi võimalusi

Kui külm piisavalt kaua Eesti looduses võimutsemiseks aega on saanud, muutuvad esmalt läbipääsetavamaks sood ja rabad, kust varem suurte raskustega üle sai.

Rabas ja pehmemal märjemal pinnasel liikumisel on abiks räätsad, mille abil rändurid kergema vaevaga ja ohutumalt üle laugaste sammuda saavad. Laiasid suuskasid meenutavad jalge külge kinnitatavad abivahendid jagavad kõndija keharaskuse ühtlasemalt rabapinnale ning aitavad nõnda päris märgadest laugastestki üle.

Pakaseliste ilmadega on avastamist väärt Emajõe Suursoo avarused, kus mööda jäiseid laukaid kõikvõimalikes suundades huvitavad vaated avanevad. Emajõe Suursoos ringi rändajad peavad siiski silmas pidama, et tegu on erakordselt suure maa-alaga, kus kerge ära eksida või tagasitee kaotada.

Alam-Pedjalgi on põnev üle rabade uidata. Eri suundades liikudes näeb väga erinevaid paikasid, märkab jälgi nõukogudeaegsest polügoonist ja silm tabab ammuhävinud talukohtasidki.

Soomaal saavad huvilised tellida räätsamatkasid rabas. Kogenud giid viib gruppe üle rabade ja soode, tutvustades samal ajal loodust ja ümbruskonda. Pole üldse välistatud, et sellisel matkal ka metsloomad vaateulatusse jäävad -giidid suudavad talvekasukas loomi muust loodusest kergesti eristada.

Narva soodes paiknevad kunagised lahinguväljad on muudel aastaaegadel pea ligipääsmatud. Teise maailmasõja suurte lahingute jäljed ning rabasse vedelema jäänud militaarkola paljastub just talvel, mil sügavamale puutumatusse sohu pääseb.

Mitmel pool võib puudel märgata kummalisi kirjasid ja sisselõikeid. Tihti tähistavad taolised märgid taliteid, mis üle soode suunduvad. Veel sadakond aastat tagasi käis külmadel talvedel mööda taolisi teid tihe liiklus - veeti kaupa, ehitusmaterjale, kihutasid piiritusevoorid. Praegu, kus kõikjale teid mööda pääseb ning hobused ja saanidki oma tähtsuse minetanud, pole ka taliteed enam kasutusel. Vaid huvitavaid elamusi otsivatele matkajatele on taliteed sihiks, kuhu suunduda.

Viimasel aastakümnel pole eestlastel jääteede osas väga vedanud. Kui inimest kannab merejää peaaegu igal aastal, siis autosid üsna harva ning lühikest perioodi.

Kandev merejää on lihtsaks lahenduseks, käimaks ära saartel ja saarekestel, mis suvel muidu raskesti ligipääsetavad või kuhu transporti keeruline korraldada.

Olgu need siis Tondisaar Võrtsjärves või Manilaid Pärnumaal. Aga ka Abruka Saaremaa külje all - või Vilsandi sama saare teisel küljel. Kesselaiulegi suundub igal pakaselisel talvel kümneid inimesi, veidi vähem jalutab huvilisi erakätesse sattunud Salosaarele Peipsi järves.

Põhjarannikul on üks populaarseid sihtpunkte Pedassaar, läänerannikul aga arvukad laiud ja kõrgemad karid. Pakri saaredki oma militaarminevikuga meelitavad talvel huvilisi jääteed ületama ja saartel kolama.

Meeles tuleb aga pidada, et jääteedel mootorsõidukiga liikumine on seadusega rangelt määratletud ning kõikvõimalikud üleastumised vaid iga liikleja omal riskil aset leiavad.

Jalgsi või mõne liiklusvahendiga jäiseid vahemaid läbides peab pöörama tähelepanu nii jääoludele kui ka orientiiridele - kui merele pimedus langeb, ei päästa ka kõige teravam silmanägemine. Sestap on abiks mõne kergelttuvastatava meremärgi läheduses liikumine (näiteks majakad või mobiilimastid), veelgi parem aga kanda kaasas GPS-seadet, mis igal juhul peaks tagasitee kätte juhatama.

Kindlasti tuleb meelde jätta, et talvised ekstreemsed ettevõtmised sisaldavad riske - alates külmumisest või pakasega märjaks saamisest kuni udus või pimeduses eksimiseni või looduskaitse keelatud territooriumile sattumiseni.

Käredam pakane katab ruttu ka jõed ja järved kandva kihiga. Mööda taolisi "teid" viivad matkajaid edasi jalad, uisud või taasavastatud tõukekelgud.

Piki väiksemaid jõgesid võib tõukekelguga kilomeetrite viisi tuhiseda, ilma et näeks inimhinge või talumajapidamise suitsugi. Soomaal ja Alam-Pedja jõgikonnas on kümneid kilomeetreid jõgesid ja ojasid, mis viivad rändureid läbi rabade ja metsade. Kõrvus kostmas vaid uiskude või kelgu kriuksumine, kulmud härmas ja nina salli peidetud - sedasi saavad osaks pikimad liud jõejääl.

Äntu Sinijärve jääle minejaile pidavat suisa sakslaste tank Kuningtiiger läbi jää näha olevat. Ka Põhja-Kõrvemaal Suru rabas nägevat nõukogude lennuväele märklaudadeks olnud tanke ja lennukeid laugastest vastu paistmas.

Järvedel, jõgedel ning laugastel tuleb aga ettevaatlikuks jääda, kuna tihti peituvad seal lahvandused ja allikakohad. Jääl kõndija ei pruugi aimatagi, et ühel hetkel jalgealune jää hoopis õhukeseks jäänud või õhukese lume all pea olematu jäine koorik peidus.