Eelisüürnik või sundüürnik? Sundüürnik

See asjatundmatus, mis Vikerraadio 5. veebruari majanduskommentaarist kõrvu kostis, ei jätnudki ruumi rohkem kui imestamiseks. Äripäeva ajakirjanik Aivar Hundimägi soovitas meedial sõnast "sundüürnik" loobuda ja minna üle "eelisüürniku" väljendi peale, lisades, et "sundüürniku" väljendiga on 15 aastat avalikkust eksitatud. Miks?

Püüan väidetele vastata.

Esiteks: sundüürnikke pole keegi sundinud üüripinnal elama. Vastupidi - just sunnist jääda vastu tahtmist elama sunnismaisena tagastatud majja, kutsuski ellu üürnike ühenduse aktivistide tuletatud sõna "sundüürnik", mida varem eesti keeles pole tuntud. Kuhu pidid need tuhanded pered siis elama minema, kui omandireformi käivitudes jäid nad erinevalt ülejäänud riigialamaist ilma oma senise elamispinna erastamise võimalusest EVPde eest? Uue korteri ostmiseks raha neil polnud ja pangalaenu võtmiseks tagatist ka mitte.

Teiseks: need inimesed said maksta soodsamat üüri, sest omavalitsus ei lubanud omanikul määrata turuhinnale vastavat tasu. Vastupidi - need õnnetud sundüürnikud olidki ainsad, kes tagastamise algaastail üleüldse üüri maksma pidid. Ülejäänud pered jäid elama nõukogude ajal riigilt tasuta saadud ja taasiseseisvunud riigi ajal erastatud kortereisse, kus tasuda tuli vaid kommunaalteenuste eest. Sundüürnikud seevastu pidid kinni maksma nii kommunaalkulud, üürisumma kui ka maja remondiks küsitava raha.

Kolmandaks: Tallinn on käivitanud munitsipaalkorterite ehitamise programmi, st maksumaksjate arvel rajatakse ühele elanikegrupile uus elamispind, mille kasutamine ei allu turureeglitele. Aga kas peab? Euroopas kõigub linna rahaga ehitatud munitsipaalkorterite pind 20-40 protsendi vahel korterite üldpinnast. Tallinn oli ainus, kus linnakorterid sisuliselt puudusid. Kindlasti elaksid ka Tallinna sundüürnikud meelsamini erastatud pinnal, kuid omandireformi käigus riik neile seda võimalust ei andnud, tuleb leppida munitsipaalpinnaga.

Neljandaks: hind, millega võimaldati "eelisüürnikel" pealinnale kuulunud kortereid osta, on olnud väga madal - kodumasina hind. Kodumasina tollase hinnaga, mõne tuhande EVP eest said erastada korterid kõik Lasnamäe, Mustamäe, Annelinna jne elanikud. Neile, kes täna saavad korterid osta turuhinnast odavamalt, lihtsalt heastatakse varasem ülekohus, antakse lõpuks võrdne võimalus teistega. Pealegi nõuab Euroopa põhiseaduste harta isikule administratsiooni tekitatud kahju täies ulatuses hüvitamist. Täies osas veel ei suudeta, aga natuke ikka.

Viiendaks: selle asemel et lasta inimestel ise oma eluasememure lahendada, on Keskerakond teinud kõik, et ei väheneks temast sõltuvate inimeste hulk.

Vastupidi - Keskerakond on hoogsa munitsipaalehitusega astunud varba peale kinnisvaraärile, mis sundüürnike hulga pideva vähenemisega kahju kannatab. Sellest ka hala, et suur raha jääb ju saamata. Oleks omandireformi käigus kuulatud Keskerakonna soovitusi, poleks meil sundüürnikke üleüldse tekkinud. Just kinnisvarafirmad koostöös pankadega on korterite hinnad kunstlikult lakke löönud ja narkokaubitsejate moel endale noort klientuuri kasvatanud, sellega terve põlvkonna sundlaenajaid loonud. Kel soovi, nimetagu nad nüüd ümber eelislaenajaiks! Nende peale ju edaspidine äri peab püsti jääma.