Head ideed võivad pidurdada veel paremate tekkimist

„Kuidas saada oma töörühmalt kätte parim lahendus?” küsib ta. „Selgub, et pole eriti efektiivne, kui erinevad leiutajad ja laborid näevad täpselt, mida teised teevad. Inimestel on komme klammerduda hetkel käesoleva „parima” lahenduse külge.”

Goldstone avaldas oma töö ajakirja Current Directions in Psychological Science jaanuari-veebruarinumbris. Tema töö keskendub grupikäitumisele ning jälgib seaduspärasid, mida inimesed kipuvad alateadlikult järgima, kirjutas Physorg.

Katsetes kasutati virtuaalkeskkonda, milles katsealused pandi tööle spetsiaalselt moodustatud rühmadesse, mille ülesandeks oli leida probleemile lahendus. Ülesandeks oli ära arvata numbrite 1 – 100 taga peituvat infot, mis andis igale numbrile punkte. Mitme äraarvamisringi jooksul tuli numbreid pakkudes kokku saada kõrgeim punktisumma.

Osalejad nägid nii nende endi tehtud oletusi kui ka mõningaid või kõiki teiste rühmade omi.

Osa rühmi töötas täiesti avatud põhimõttel – igaühe andmed olid kõigile kättesaadavad. Samas oli rühmi, kus katseosalised nägid vaid enda naabrite tegevust.

Kolmandat tüüpi katserühmas ei teadnud osalised üldse, millega naabrid tegelevad, samas said nad teatud koguse infot endast kaugemal asuvate katsealuste poolt tehtud oletuste kohta.

Selgus, et täiesti avatud põhimõttel töötanud rühmad lahendasid kõige paremini lihtsaid probleeme. Seevastu neis rühmades, kus puudus info naabrite töö kohta, lahendati paremini keerukamaid probleeme. Seega näib põhimõte ”mida rohkem infot, seda parem” mitte toimivat.

“Väikestes võrgustikes säilib mitmekesisus. Ühed tulevad välja ühe lahendusega, teised täiesti teistsugusega. Selle tulemusel otsitakse ka probleemile lahendust palju efektiivsemalt,” ütles Goldstone.

Kui panna raskete probleemide lahendamisel inimesed tööle väikestesse võrgustikesse, on tegu hea kompromissiga: liikmed tulevad välja terve rea innovaatiliste lahendustega, teisalt liigub info uute lahenduste kohta rühmas üsna kiiresti edasi.