Süsinikdioksiidi võiks matta merepõhja

Aga kuhu see kinnipüütud CO2 siis ikkagi panna? Uus väljapakutud idee näeb ette matta ta suurtesse kottidesse pakituna mitme kilomeetri sügavusele ookeanipõhja. Ühe vorstikujulise koti raadius oleks sada meetrit ning pikkus mõni kilomeeter. Selline kott võiks sisaldada 160 miljonit tonni süsinikdioksiidi, mis vastab maailma inimtekkelise süsinikdioksiidi 2,2 päeva emissioonile.

Esimesel pilgul tundub idee pigem ulme või siis lihtsalt jabur, kuid Kanada teadlane David Keith, keda peetakse üheks paremaks eksperdiks süsiniku kinnipüüdmise ja ladustamise küsimustes, peab mõtet perspektiivikaks.

„Ringlemas on väga palju rumalaid ideid globaalse soojenemise pidurdamiseks,” ütles Keith Calgary ülikooli jätkusuutliku energia, keskkonna ja majanduse instituudist. „Esimesel pilgul tundub ka see idee napakas, kuid lähemalt asjasse süvenedes selgub, et tegemist võib olla olemasolevate tehnoloogiliste võimaluste juures täiesti lahendatava ülesandega.”

Keithi sõnul on CO2 ookeanipõhja matmine täienduseks süsinikdioksiidi juhtimisele mitmesugustesse geoloogilistesse formatsioonidesse, näiteks ammendatud naftamaardlatesse. Ookeani põhja maetaks eelkõige see CO2, mis on tekkinud mere lähedal olevates tööstusettevõtetes, et vältida lisakulutusi transpordile.

Ookeanipõhi võib olla heaks matmiskohaks, sest suurem osa sellest on tasase pinnamoe ja vähese elustikuga väga rahulik piirkond.

Merepõhja matmiseks peab süsinikdioksiid olema vedeldatud. Seejärel saaks ta torujuhtmete kaudu ladustamiskohta juhtida. Kui vedel CO2 pumbatakse sügavale vee alla, siis tagavad kõrge rõhk ja madal temperatuur, et süsinikdioksiid püsib vedelana ning veest tihedamana ehk säilitab negatiivse ujuvuse.

„Negatiivne ujuvus on siin võtmetegur,” selgitas Keith. „See tagab, et CO2 tahab liikuda allapoole, mitte tagasi üles atmosfääri.”

Siiski ei saa süsinikdioksiidi pumbata sügavale vette ilma teda ookeanist isoleerimata, sest gaas lahustub vees kergesti ning jõuab seetõttu kiiresti süsinikuringesse tagasi. Keithi sõnul on aga süsinikdioksiidi kinnihoidmiseks mõeldud kottide tootmine võrdlemisi odav ning moodustab kogu projekti maksumusest väikse osa. Keithi arvutuste kohaselt saaks kotid teha olemasolevatest polümeeridest ning nende hind oleks 0,04 dollarit ühe ladustatud süsinikukilo kohta.

Hoopis kallimaks osutub aga süsinikdioksiidi kinnipüüdmine ning transport merepõhja. „Kui me saame nende protsesside hinnad allapoole, siis võib süsiniku ladustamine merepõhja olla täiesti arvestatav võimalus,” ütles Keith.