Plasmagaas leiab kasutust lõiketöödel

Sõna "plasma" kuuldes tekib esimene kujutluspilt ehk plasmatelerist või koguni vereleemest ehk -plasmast. Tööstuses tähendab plasma aga kõrge temperatuurini kuumutatud ioniseerunud ja elektrit juhtivat gaasi.

Plasmagaas on vaheaine, millest moodustatakse keevitamisel või lõikusel plasmat. Plasma tootmiseks vajatakse gaasi, sobivas vormis energiat ja põletit. Plasmagaasidena kasutatakse argooni, vesinikku, lämmastikku, nende segusid, ka suruõhku ja hapnikku. Näiteks roostevaba terase puhul on sobiv plasmagaas argoon või argooni-vesiniku ühendid, rauda mitte sisaldavate metallide puhul aga argooni-heeliumi ühendid. Plasmagaas on sageli sama gaas mis keevituse kaitsegaas.

Plasmalõikus sündis 1950. aastatel, mil tekkis vajadus leida lõikemeetod materjalidele, mida ei saanud tavapäraste põlevgaasidega lõigata - näiteks roostevabale terasele, alumiiniumile, vasele. Plasma ülesanne lõikeprotsessis on lõigatava aine sulatamine ja lõikejääkide eemale juhtimine. Põlevgaaslõikuses puhutakse eelnevalt sulatatud lõigatav materjal lõikejoonelt välja pealevoolava hapniku abil. Plasmalõikus on seevastu sulatuslõikus, kus kuuma plasmakaare energia abil sulatatakse lõigatavasse detaili lõikejoon.

Plasmajuga on niivõrd kuum, et sellega saab lõigata ka dielektrikke, näiteks plasti. Metallide lõikuse korral kasutatakse lisaenergiana elektroodi ja lõigatava detaili vahele tekkivat elektrikaart. Plasmajuga saab võimendada, ümbritsedes seda teise gaasijoaga või veekardinaga.