Tennis on hobi kogu eluks

Eesti Tenniseliidu juhi Urmas Sõõrumaa hinnangul saab tennisega tegeleda kogu elu jooksul. "Maast madalast seeniorideni, kus mullu maailmameistrivõistlustel üle 90aastaste klassis oli 17 osavõtjat. Näiteks on maailmas populaarne ratastoolitennis, mille turniir toimub kõigil suurtel slämmidel. Teiseks on tennis veel selline ala, et kui sul juhtub hästi minema, siis ka teenid sellega. Enamikul spordialadel tippu jõudes oled lõpuks kolmekümnendates pensionär, ei ole sul haridust ega sissetulekut ning oled õnnetus elus. Tennises nii ei ole."

Sõõrumaa sõnul saab mängides näiteks partnereid tundma õppida. "Inimene käitub tenniseväljakul nagu elus. Kes püüab kavaldada ja veidi vassida, kes on vaikne ja aus - pigem annab vastasele palli ära, kes lõhub ja laamendab. Inimene käitub platsil sellisena, nagu ta elus ongi. Kui tahad kedagi tundma õppida, kutsu ta tennist mängima," leiab Sõõrumaa, kes ise püüab Eestis viibides vähemalt viis korda nädalas mängima jõuda. "Minu tööpäevad kipuvad olema kaheteisttunnised ja rohkem, ning kui sealt vahelt higipiisa välja valamiseks tunnikest ei näpista, oled õhtuks vrakk."

Tennis kui hobi hakkas Eestis edenema siis, kui majandus tuule tiibadesse sai ja Raimo Kägu teisi ärimehi TOPi mängima kutsus. Üheks, kelle Kägu ala juurde meelitas, oli IBM Eesti juht Valdo Randpere. "Mängima hakkasin tegelikult juba ülikooli ajal, kui olin 19. Võtsin reketi pihku ja mängisin Urmas Otiga esimesed tenniseliigutused. Tänapäeval väidab tema, et oli kõva mängija juba enne. Mina seda küll nii ei mäleta! Minu arust olime ühesugused tohlakad mõlemad, võib-olla oli tema natukene varem mänginud. Otepääl vana kinomaja taga oli unarusse jäänud saviliivaga väljak, tegime selle korda. Tõsine mäng läks aga jah lahti TOPis, kui Rootsist tagasi Eestisse tulin, ikka kolm-neli korda nädalas."

Randpere sõnul on tennis tänamatu mäng, kuna alla kahe aasta ei ole mingit tagasisidet oodata, ükskõik kui palju sa treenid. "Siis alles hakkad suutma palli mitmeid kordi stabiilselt üle lüüa. Kui andekas oled, siis pärast nelja aastat võid juba pusida tugevamate amatööridega. Samas võib mängida ka kümme aastat ja jäädagi keskpäraseks," tõdeb ta.

Oluline on, et tennisemängija asub treenima noorelt. "Paljud teevad iga päev trenni, aga kui lähevad kokku kellegagi, kes on lapsest saati mänginud, aga ei ole isegi mingi võistlusmängija, kaotab ikkagi. Lapsena õpid selle tehnika õigesti ära ja hoiad palli kindlalt mängus. Minul on mu üheksa-aastase poja alistamisega tegemist. Ma saaks tema käest peksa, kui ta ei oleks nii väikest kasvu. Füüsikaseadused ei lase tal servida ülevalt alla üle võrgu. Samuti servi tõrjes on ta nadim, kui olema peaks, see sõltub füüsilisest jõust. Aga kahe aasta pärast, ma arvan, et saan tema käest klobida ja siis on ta ainult üksteist," arvab Randpere.

Kaks suuremat harrastajate tenniseklubi on TC XO ja Reval Ladies TC, vastavalt meeste ja naiste klubi. XO nimi on võetud konjakimaailmast. Kuigi kumbki klubi ei ole oma liikmeskonda määratlenud muu kui tennisekire kaudu, on sattunud seal mängima mitmeid Eesti majanduselu võtmetegelasi. Ega vast kõigile olegi taskukohane iga päev võrdlemisi kuluka spordialaga tegeleda ning pidevalt osaleda turniiridel Eestis ja välismaal. XO kasvas välja TOPis mängijatest ning kujunes klubiks veidi hiljem, Reval Ladies tähistas mullu oma 10. sünnipäeva. Klubi asutajaliige Tiina Mõis sattus mängima juhuslikult. "Mõtlesin mingi spordiga tegelema hakata ja siis tennis tuli ja jäi. See oli isegi veel enne, kui TOPis mängida sai, kuskil Laki tänaval laudpõranda peal mängisime." Randpere sõnul on meeste klubi probleem pigem selles, et paljudele on XO klubis olemine küll taskukohane, kuid mängida nad ei viitsi, liikmelisuse aupaistest on küll. "On probleem, et osa maksab liikmemaksu, aga püramiidimängudes üldse ei osale. Liikmeks olemine on neile tähtsam kui mäng. Väljaarvamise süsteemi ei ole me siiski veel loonud."

Tema sõnul on klubisse liikmeks pääs piiratud. "Tahtjaid on rohkem, kui saab. Meil on toetajaliikme staatus ning kui vastu võtame, siis enne vaatame, et uus liige meeldiks kõigile, et tal oleks soovitajad ja ei oleks vastaseid. Ja et ta ei oleks liiga proff mängija. Kui ikka oled Eesti meistrikatel mänginud, siis ei ole meie juurde asja. See oleks ilmelik, kui kellelegi pakuks mõnu, kui tuuseldad kõiki oma klubi liikmeid null ja null. Kõige tähtsam kriteerium on, et soovija aktiivselt tennisega tegeleks."

XO otse heategevusega ei tegele, kuid kuna klubi liikmed on võtnud nõuks ala Eestis edendada, siis toetavad liikmed otse sportlaseid või alaliitu. "Liikmetest Mansberg ja Prants näiteks toetavad Künnapit. Fjodor Berman toetab Tenniseliitu. Enn Kunila on organiseerinud toetused Kia Autolt tennisistidele, Silberauto toetab ja nii edasi," toob Valdo Randpere näiteid.

Klubi XO presidendi Tiit Raukase sõnul seob liikmeid armastus tennise vastu: "Meil on 52 liiget ja paar kandidaati on varsti juurde tulemas. Mõnel võib olla eesmärk ka sotsiaalne suhtlemine, kuid ega see ju ka paha ole. Klubis on ettevõtlikke inimesi - spetsialiste, arste, ettevõtjaid, ajakirjanikke ja teisi. Oluline on ka suhtlemine, kui oled ennast sidunud mingisuguse seltskonnaga, on raske kõrvale hoida." XO suhtleb palju, korraldatakse turniire, neist mitmeid välismaal, kuulsaim Urmas Sõõrumaa korraldatav US Open Hispaanias.

Tenniseklubidel ei ole oma isiklikke väljakuid. "Igaüks treenib ja harjutab seal, kus tema liiklusskeemidega sobib. Õnneks on Tallinnas harjutuskohti nii Rocca al Mare suunal kui ka Pirita pool. Et klubi toimiks, ei ole vaja, et kõik kogu aeg koos käiksid. Olulised on ühised turniirid ja oma reglement. Selline iganädalane harjutamine käib nii, nagu keegi endal ette võtab. Käime ka välisturniiril, mille me meeste klubi eeskujul tegime ja mis mullu väga hästi õnnestus. Pilootprojektina tegime oma turniiri Hispaanias. Arvan, et vähemalt kohalike silmis trumpasime mehed üle - oli väga tore üritus. Ka tänavu on meil Hispaania Josega juba kõik kokku lepitud, et Reval Ladies tuleb jälle," seletab Tiina Mõis.

Sõõrumaa hinnangul on Eestis tennisebaase ja -väljakuid kolm korda vähem, kui neid olla võiks. "See tähendab muidugi, et tennis peaks meil olema sama populaarne kui näiteks Tšehhis. Praegu on meil umbes seitsekümmend siseväljakut, kokku ehk 180 väljakut. Tegelikult võiks väljakuid olla Eestis kuni pool tuhat. Eesti tennis oma arengukavades näeb sellist võimalust ette, kuid ka riik peaks toetama." Parasjagu rajabki Sõõrumaa Tondile tennisebaasi, mille hind saab olema ligi kümme miljonit eurot ning mis peaks uksed avama oktoobris, väliväljakud tulevad juba suvel.

Eestis koguvad populaarsust tenniseväljakud ka inimeste tagahoovides. Valdo Randpere sõnul ei ole see hullupööra kallis lõbu. "Minu jaoks oli argument, et mul lapsed mõlemad mängivad - selles võtmes on superasi. Muru pead 800 ruutmeetrit vähem niitma, lastel on kogu aeg sõbrad külas, mängivad tennist, ei tee lollusi, aga ei logele ka niisama. Visuaalselt ka aknast kena vaadata - punane väljak, roheline äär, palju ilusam kui see muru-õnnetus, mis seal enne idanenud ega mädanenud," kirjeldab ta koduõue sportliku disaini eeliseid.

Fotod: Andras Kralla