Kas virtuaalmaailm on osa pärismaailmast?

Tartu Ülikool ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonna juhataja Halliki Harro sõnul on õhus õppekavade probleem ja koolides on suurimaks probleemiks reaalne ressursi puudus. „Tuleb luua ühiskondlik konsensus,“ märkis ta.

Samas tõdes Harro, et keskne küsimus on motivatsioon. „Mis motiveerib lapsevanemat interneti haridusele mõtlema, miks peaks õpetaja lapsevanemat harima,“ sõnas ta.

Tiigrihüppe SA ja Microsoft Eesti seminaril "Kõrgem internetiteadlikkus - suurem turvalisus“ paneeldiskussioonil arutati, kas kool on valmis internetis valitsevaid ohte õpetama? Kas koolile on teavitustöös alternatiive, millised need on?

Riigikogu liige Ott Lumi leidis, et kool peaks andma baasteadmised. „Õppekavas peaks olema ruumi praktilistele oskustele. Vaadake palju õpetatakse näiteks puutööd,“ tõi ta näite.

Riigikogu liikme Indrek Saare sõnul tulevad põhiväärtused kodust. „Olen lapsevanem, üks on teismeline, kes on veebi kasutamises kaugel ees ja teine noorem, kes kohe hakkab kasutama. Kodust tulevad põhiväärtused sõltumata sellest, kas internet on või ei ole. Me ei saa eeldada, et suudame noortega sammu pidada. Keskmine vanem ei jõua ega jaksa, see kompetents ei jõua kunagi koju. Vale on lootus sellele üles ehitada,“ sõnas Saar.

„Kui kodus on suhtumine, et virtuaalmaailm on midagi muud, kui pärismaailm, nii kaua kui ei teadvustata, et virtuaalmaailm on päris, ei ole võimalik põhiväärtusi sisse viia. Kas saame nende arusaamadega midagi teha? 10 aastat tagasi ei pandud autos turvavööd peale, surma saadi autos nagu mees. Täna panevad aga kõik turvavöö peale, pideva teavitustöö tulemusena on midagi muutunud,“ sõnas Saar.

Saare sõnul ei peaks vanemad internetis laste järel luurama, vaid leppima nendega reeglites kokku. „Internetis on kirjas, kuidas lapse järgi luurata, mida laps ka loeb. Leppige reeglid kokku, mis on lubatud. Kui ei räägita nagu võrdne võrdsega on raske dialoogi säilitada,“ pakkus ta lahendusi.

„Eestis on regulatiivsete poliitikate mood. Kui me kuskil midagi näeme, viskame kõhuli peale ja keelame ära. Interneti juures ei peaks keeld olema esimene mõte,“ sõnas Lumi.

Riiklik eksami- ja kvalifikatsioonikeskuse esindaja Mari Kadaka sõnul peaks aasta pärast valmima uus õppekava, kuhu mainitud teemad tahetakse ka sisse tuua.

„Inimene, kes veab õppekavade väljatöötamist on nagu tööandja rääkimas läbi ametühingutega. Internetiinimesed, kes tahavad veebiharidust, AIDSi-ennetajad tahavad seksuaalkasvatust sisse panna. Huvirühmade esindajad peaksid ise paika panema, mis proportsioonides mida õpetatakse,“ kommenteeris Lumi õppekavade muutmist.

Tallinna Ühisgümnaasium arvutiõpetaja Hanna Toomi sõnul kehtivad ka virtuaalmaailmas reeglid nagu pärismaailmas. „Tegelikult piisab ühest reeglist: ära tee seda, mida sa ei tahaks, et sulle tehtaks. Teiseks peame me sundima lapsi mõtlema,et teadmised, mida õpetatakse jäävad paika 10% ulatuses. Pigem on vaja õpetada analüüsima, mõtlema ja ise orienteeruma,“ sõnas ta.

Toomi sõnul peaksid lapsevanemad olema autoriteedid, nad ei ole kehvemad seepärast, et nad ei tea mõnda asja nii nagu noored.

Saalisistujate sõnul ei tohi kultiveerida arvamust, et õpilased on targemad kui täiskasvanud, sest tegelikult on nad sama äpud kui täiskasvanud, kui midagi on kätega vaja valmis . Samuti peavad õpetajad arvuti ja internetikasutamises eeskujuks olema.

Tegutsemishimulise tehnokrati Peeter Marveti sõnul tuleb kohe tegutseda. „Vaatame kui kiiresti internet areneb, siin ei ole aega pikalt arutada. Igaüks peaks midagi tegema,“ sõnas ta. Näiteks pakkus ta, et kohe võiks lasta teemakohaseid raamatuid tõlkida. „Keegi kuskil tehku, pikk arutlus, mille lõpus on riigihange. Peaks infotehnoloogias alternatiivseid mudeleid kasutama - mitte plaanima ja tegema, vaid tegema ja premeerima. Katsume alati üles noppida edulugusid ja neid edasi rääkima,“ innustas ta.