Eesti börsifirmade suurim risk on suuromanikud

Tegemist on paraja põntsuga olemasolevatele Kalevi aktsionäridele, sest pärast magusatootmise osa müüki Alta Capitalile (juhul kui see ikkagi lõplikult teostub) on just kinnisvara olulisemaks osaks, mis börsile jäävale Kalevile on jäänud. Kalev Meedia on praegusel kujul vaid suur rahapõletaja ning lähikvartalitel või isegi -aastatel sellel rindel muutusi ilmselt ei paista.

Mõned nädalad varem sai teatavaks Merko Ehituse ebamäärane staatus, mis on seotud maavahetusskandaali eraldamisega muust Merko Ehituse ärist.

Eesti investorid on sattunud väga kummalisse olukorda, kus kahe nädala jooksul tuli kaks uudist aktsionäride vara osalisest võõrandamisest, kusjuures kummalgi juhul pole täpselt teada, kui palju ja mis moel seda vara võõrandama hakatakse.

Teada on aga võõrandamise põhjus, milleks on nii Kalevi kui ka Merko Ehituse suuromanike käitumine. Ühel juhul toimub varade ajutine või lõplik võõrandamine ettevõtte initsiatiivil, teisel juhul aga maksuameti taotlusel ja kohtu korraldusel.

Minu meelest on meil tegemist kahe väga ereda näitega selle kohta, mida toob endaga kaasa ettevõtte jaoks liiga suureks osutunud suuromaniku risk.

Liigsuur omanikurisk pole omane mitte ainult nendele kahele ettevõttele, vaid see on liiga suur pea kõikidel Tallinna börsil noteeritud ettevõtetel. Suuromanike liiga suur osalus börsiettevõte omanike struktuuris on väikeaktsionäride jaoks üks suuremaid riske.

Märtsi keskpaiga seisuga oli suuromanike osa alla poole vaid Baltika ja Harju Elektri aktsaikapitalist. Valdavalt kuulub ühele omanikule või kitsale kildkonnale üle 60 protsendi aktsiatest, Kalevi puhul ulatub see koguni üle 90 protsendi.

Baltika ja Harju Elekter on ka vist ainsad börsiettevõtted, mis pole viimastel aastatel väikeaktsionäridele küsitava väärtusega või koguni kahjulikke otsuseid teinud. Võtame või näiteks Norma, mis istub üsna suure hunniku vaba raha otsas, aga aktsionäridele seda välja jagada ei raatsi. Ka aktsia hind on püsinud paigal juba aastaid, mis tähendab seda, et väikeaktsionäride jaoks on tegemist surnud aktsiatega. Analoogilisi näiteid võib tuua küll ja küll.

Lisaks omanikuriskile, mis võib väljenduda suuromaniku valearvestustest, rumalusest, ahnusest või arrogantsusest põhjustatud valeotsustena, on nende liigsuur osalus börsiettevõtete omanikeringis olnud hävitav aktsiate likviidsusele. Just peaaegu olematu likviidsus on olnud üks peamisi põhjuseid, miks mõnegi ettevõtte aktsia hind Tallinna börsil on viimase aastaga langenud nõnda palju.

Tõttöelda pole suuromanike domineerimine börsiettevõtete omanikeringis midagi uut ega ainulaadset, ehkki suuromanike nii kõrge osatähtsus, nagu see on meil, on arenenud riikide börsiettevõttes pigem erandiks kui reegliks. Ettevõtte asutajate ja suuromanike mõju säilitamiseks on eriti Euroopas, aga ka teisel pool Atlandi ookeani kasutatud erineva hääleõigusega aktsiaid, mis säilitavad omanikele sõnaõiguse strateegiliste otsuste juures. Nii kuulub Fordi perekonnale alla nelja protsendi Ford Motorsi aktsiatest, millel on kokku üle 40 protsendi häältest.

Viimasel aastakümne suundumuseks on küll liikumine aktsiate ühtlustumise suunas, eriti Skandinaaviamaades ja teistes Euroopa riikides, kus erinevat tüüpi aktsiate omamine on valdav. Aga päris loobuda ei soovi eri hääleõiguslikest aktsiatest ka Ameerika firmaomanikud.

Uutest börsiettevõtetest on kahte tüüpi aktsiaid Google'il, kus igal B-aktsial on 10 häält võrrelduna A-aktsia ühe häälega ning otsingumootori loojatel Sergei Brinil ning Larry Page'il on kahe peale kokku 74 protsenti B-aktsiatest.

Üks võimalus suuromanikuriski vähendada ning likviidsust suurendada oleks see, kui omanikud vähendaksid oma osalust nendele kuuluvate aktsiate avaliku müügiga. Praeguses turusituatsioonis annaks see aga investoritele ilmselt vale signaali ning tulemus võib olla soovitule risti vastupidine. Taolisi aktsioone saaks ehk teha tõusva turu või börsibuumi esimeses faasis, mitte aga langeva turu haripunktil või isegi lõpus.

Mulle tundub, et üks võimalik ja teostatav lahendus suuromanikuriski vähendamiseks on ettevõttega mitte seotud ehk nn sõltumatute nõukogu liikmete osatähtsuse suurendamine. Ehkki börsiettevõte on avalik ettevõte, mille nõukogu vastutab mitte ainult suuromanike, vaid ka tuhandete väikeomanike ees, on enamik meie börsiettevõtete nõukogudest seotud liigselt suuromanike või ettevõttega.

Erandiks on jälle Baltika, mille nõukogu koosneb ainult sõltumatutest liikmetest. Peaaegu reegliks võib aga lugeda, et tüüpilise Tallinna börsil noteeritud ettevõtte nõukogusse kuulub kolm suuromaniku või ettevõttega seotud liiget.

Näiteks Merko Ehituse kõigist kolmest nõukogu liikmest ei saagi päris täpselt aru, kas nende tegevus on ikka iseloomulik ettevõtte järelevalvenõukogule või on sisuliselt tegemist hoopis firma igapäevase juhtimisega.

Kalevi ja Merko juhtumid näitavad, et aega on vähe. Oht, et väikeaktsionäride jaoks ebameeldivaid uudiseid tuleb veel, on üsna suur. Minu arvates istuvad püssirohutünni otsas Viisnurga ja Trigon Properties Developmendi aktsionärid. On nad ju sisuliselt investeerimispankur Joakim Heleniuse meelevallas, kes aga ise pole formaalselt isegi nende ettevõtete nõukogu esimees.

Tallinna börs peaks kiiresti reglementi muutma, sest piisab veel mõnest ebameeldivast uudisest ning börsi võib tabada täielik kokkukuivamine.