Riigikogul tuleb aidata uut ratsionaalset
hingamist leida, mitte teda peksta. Parlamendi kvaliteet sõltub valijate
tasemest, kirjutas Maalehes Mihkel Oviir.
“Meie peame maksma erakonnameestele palka ja võimaldama neile mugavat elu ainult selleks, et nad võivad teha kogu Eesti rahvale teatrit. /.../ Teie töö on alla igasugust kriitikat ja teist ei saagi teoinimesi, sest see õhkkond, milles olete viibinud 14 aastat, on teid mürgitanud läbi ja läbi. Kogu riigi ja rahva saatus on teile null. Te tunnete endid kõikvõimsatena ja seepärast ei mõtlegi arvestada rahva tahtmisega. Pidage meeles, et iga mööduv tund viib teid lähemale sellele, kus rahvas tõsiselt pärib teilt aru teie senisest tegevusest.”
Nii ähvardas rahva kättemaksuga vapside häälekandja Võitlus veebruaris 1933 artiklis, millel pealkirjaks “Toompea puhtaks!”. Neimahimulisel osal rahvast avanes võimalus Toompea puhtaks lüüa ja kodanlised erakonnamehed seina äärde panna alles seitse aastat hiljem. “Rahva tahe” pääses lõpuks võidule.
Praegu, 75 aastat hiljem, on osa avalikust inforuumist täidetud kahetsusväärselt sarnasest “Toompea verekaanide” vastasest hüsteeriast, õhutades inimesi massilistele allkirjaaktsioonidele, millele on pandud silt “Astu välja riigikogulaste ohjeldamatu palgatõusu vastu”. Parlamendi peksmine on moes. Ja kes kõvemini lööb, see loodab olla üha suurem rahva sõber ja tahte väljendaja.