Gammakiirguse purse on väga suure
energiakoguse kiire vallandumine, mis ilmub tähistaevasse suvalisel ajal ja
kohas. Kui inimene suudaks gammakiiri näha, jääks talle mulje, nagu süttiks
tumedas tähistaevas võimas välklamp.
Purse võib kesta mõni millisekund või äärmisel juhul isegi mitu minutit, jäädes enamasti siiski mõne sekundi piiresse. Gammakiirguse väljapaiskumisele järgneb nö järelhelendus, mis koosneb juba pikemalainelisest ning vähem energeetilisest elektromagnetkiirgusest (nähtav valgus, röntgenkiirgus, raadiolained, UV-kiirgus ja infrapunakiirgus).
Gammakiirte purskeid registreeritakse keskmiselt umbes kord päevas ning see number sõltub eelkõige registreeriva aparaadi tundlikkusest, sest gammakiirte purskeid põhjustavad objektid asuvad meie õnneks väga kaugel.
Gammakiirte pursete põhjustajaks peetakse kahe neutrontähe ühinemist või oma kütusevarud ammendanud massiivse tähe mustaks auguks kokkukukkumist, mille tagajärjel vabaneb tohutu energiahulk, mida võib keskmiselt võrrelda 10 kvadriljoni (üks kuueteistkümne nulliga) Päikese võimsusega. Enne ühinemist on tähed kaugetes galaktikates asumise tõttu meile nähtamatud, mistõttu tulevad ka gammakiirte pursked ootamatust kohast ilma ette hoiatamata.
Kui gammakiirte purse toimuks tuhande valgusaasta kaugusel, siis paistaks ta sama heledana kui Päike ning sellisel kiirgushulgal oleks Maa elustikule hävitav mõju (gammakiirgus on alfa- ja beetakiirguse kõrval üks radioaktiivse kiirguse liike).
Maa atmosfäär oleks meile küll kaitsekilbiks, kuid ta kannaks võimsa gammakiirguse rünnaku all suuri kaotusi. Kiirguse tagajärjel tekib palju lämmastikoksiide ning kahjustub osoonikiht. Ilma osoonikihita piisaks aga vaid Päikese ultraviolettkiirgusest, et muuta elu maapinnal võimatuks.
Inimese õnneks on kõik siiani registreeritud gammakiirte pursked toimunud väga kaugel ning seetõttu on nende mõju meile väike. Arvestades universumi suurust, on gammakiirte purskeni viinud sündmused siiski võrdlemisi haruldased.
Selle protsessi täpsest tekkemehhanismist on teadlastel ebamäärane arusaam ning meie galaktika läheduses toimuva purske esinemise tõenäosust ei osata siiani kuigi täpselt ennustada.
Antud juhul on tegemist protsessiga, mida inimene kuidagi mõjutada ei saa. Seega jääb meil üle vaid loota, et need võimsad nähtused toimuksid edaspidigi meist võimalikult kaugel.