Päike ei sära taevas täiesti ühtlase
võimsusega. Aeg-ajalt saadab ka ümbritsevasse ilmaruumi suure koguse laetud
osakesi, mis Maani jõudes tekitavad magnettormiks nimetatava nähtuse.
Päikeseloited on seotud päikeseplekkidega – mida rohkem on plekke, seda
sagedasemad on ka loited, kuid nende nähtuste tekkepõhjused pole veel päris
selged.
Maa on Päikeselt lähtuva laetud osakeste voo ehk päikesetuule eest suhteliselt hästi kaitstud, sest Maad ümbritsev magnetväli juhib osakesed piki magnetvälja jõujooni magnetpooluse suunas ning säästab seega suurt osa maapinnast otsesest pommitamisest.
Küll on aga tõsises ohus orbiidil viibivad astronaudid, kes peavad Päikeseloite nendeni jõudmise ajaks kindlasti varjestatud moodulisse peitu minema. Päikesetuule kiirus võib olla väga varieeruv, kuid mõnikord on astronautidel aega reageerimiseks kõigest 15 minutit. Nende nö kosmosekiirte ohtlikkus on ka oluline põhjus, mis takistab inimesel Marsimissiooni ettevõtmist.
Tavalised päikeseloited ei kujuta magnetvälja kaitsva mõju tõttu Maa elustikule väga suurt ohtu, kuid mis siis, kui Maad tabab tavalisest palju korda suurem kogus laetud osakesi? Yale’i ülikooli astronoom Bradley Schaefer on leidnud tõendeid, et mõned Päikese sarnased tähed on väga lühikese aja jooksul muutunud 20 korda heledamaks. Schaefer seostab seda just tavalisest miljoneid kordi võimsamate loidetega.
Sellise rünnaku tõrjumisel jääks Maa magnetväli kindlasti hätta. Sarnaselt gammakiirte hävitavale mõjule häviks osoonikiht, mis jätaks maapinnal elavad organismid Päikese ultraviolettkiirguse ees kaitsetuks.
Suure tõenäosusega Päike siiski niivõrd äärmuslikke loiteid ei tekita. Samas on väga võimsate loidete tekkemehhanism siiani selgusetu ning väiksema võimsuse, kuid siiski hävitavate tagajärgedega loidete esinemist Päikesel ei saa välistada.
Samas ei ole loited sugugi ainus probleem, mis inimest Päikesega seoses võib ähvardada. Harvardi astronoomi Sally Baliunase sõnul läbivad paljud tähed nö vaikse perioodi, mil nende heledus väheneb umbes protsendi võrra. Üks protsent ei tundu suure kogusena, kuid sellest piisaks, et tõugata meid järgmisse jääaega. Baliunase sõnul on Päikese aktiivsuse muutumisega võimalik seletada 17 viimase 10 000 aasta 19 jahenemisperioodist.