Alates instrumentaalsete mõõtmiste algusest
on registreeritud Maa keskmise õhutemperatuuri aeglast suurenamist. Eriti kiire
on soojenemine olnud alates eelmise sajandi seitsmekümnendaist aastaist.
Enamik teadlasi süüdistab sellise olukorra tekitamises suuremal või vähemal määral inimest ning peamiselt tööstuslikku kasvuhoonegaasi, mis takistab maapinnalt tagasi peegeldunud soojuskiirgusel kosmosesse levimast.
Globaalne soojenemine pakub rohkelt kõneainet ning selleks on ka mõjuvaid põhjusi. Kui Maa kliima tõepoolest kiires tempos edasi soojeneb, ähvardavad inimkonda liustike kadumine ning maailmamere taseme tõus, mis ujutab üle paljud madalad mereäärsed alad. Soojenev kliima on kindlasti meeltmööda ka paljudele nakkushaiguste tekitajatele, kes saavad oma leviala pooluste suunas laiendada.
Soojenev õhk mahutab enam veeauru, mis on aga veelgi võimsam kasvuhoonegaas kui süsinikdioksiid. Seega on siin tegemist positiivse tagasisidemega – soojem kliima soodustab edasist soojenemist.
Teatud punktist alates võib asi täiesti käest ära minna ning inimese tegevusest ei sõltu enam midagi. Nii on näiteks läinud Veenusega, kus taevas on kogu aeg paksudes pilvedes ning võimsa kasvuhooneefekti tõttu on õhutemperatuur planeedi pinnal umbes 400 °C.
Punktini, kust tagasiteed ei ole, ei jõua Maa ilmselt veel niipea, kuid paraku ei tea ka teadlased täpselt, kus see asuda võiks. Maa ajaloos on küll olnud perioode, kus kliima on olnud oluliselt soojem tänasest, kuid sellele vaatamata ei ole inimesest kuigi arukas oma tegevusega habrast looduslikku tasakaalu kõigutada. See võib väga kalliks maksma minna eelkõige meile endile.