Brüssel - linn, mis imeb

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb tunnistada, et olen nüüd ostetud, täpsemalt, käisin Eesti ajakirjanikega Euroopa maksumaksja kulul Brüsselis europarlamendi liikme Tunne Kelami töövarjuks.

Ning pärast kahepäevast jälgimist julgen arvata, et bürokraadi või poliitiku amet Brüsselis oleks küll viimane, mida üks terve mõistusega inimene tahta võiks. Miks? Aga seepärast, et kogu europarlamendis toimuv on üks suur teater, töö seal on sama põnev nagu päevad lasteaias - "kui sa mulle autot ei anna, siis mina sinuga ei mängi", "mis siis, et sinu issil on Hummer, minu issil on jahipüss. Ta laseb sinu issi maha". Oluliseks peetakse suhteid, naeratusi, muljeid, kes midagi esimesena ütleb, kes üldse sõna saab ning kes kellega miski resolutsiooniga maha saab. Kelami sõnul kulub uuel parlamendisaadikul (ja neid on seal pea 800 - toim) naeratamise ja laveerimise selgeks saamiseks julgelt mitu aastat.

Teisalt, see, et poliitika üha kõrgemal tasemel aina naeruväärsemaks muutub, ei takista Brüsselil vahva ja kena linn olemast - äärelinna ehedate väikekodanlike elurajoonide sile asfalt ja pügatud hekid asenduvad kesklinnas kitsukeste munakivitänavate, uhkete katedraalide, mõlki pargitud autode ja boheemlike pargikestega ning - Brüsselis on isegi metroo!

Samas jälle ei lase Euroopa Liit end unustada - ei ole linnas suunda, kuhu vaadates ei paistaks mõni arvukatest euroametnike klaaspaleedest, samuti pole võimalik mööda vaadata kõikjal kõrguvaist tornkraanadest - meile linnaekskursiooni teinud giid toonitas, et igal aastal ehitatakse juurde 25 000 ruutmeetrit kontoripinda.

Nii ongi, et kui Brüsseli piirkonnas elab puhkepäeviti miljon inimest, siis teist sama palju käib seal argipäeviti tööl! Ning kui nüüd enesele ette kujutada, et oled noor, moodne ja ambitsioonikas inimene, ning on teada, et kusagil on linn, kus sinusuguseid on miljon tükki kokku kogunenud, siis on arusaadav, et tahad ka sinna.

Kesklinna klaaspaleed, äärelinna nukumajad, peened ülikonnad, igal hommikul pestavad tänavad - jah, see kõlab kui karjeristi unelm. Pealegi, kurvasilmseist pearättides mosleminaistest, öistest prügikuhjadest, mõnest üksikust kerjusest ning okastraataia taha varjunud USA saatkonnast võib ju mööda vaadata.

Siiski soovitan soojalt igale brüsseliihalejale - mine proovi enne see linn ära, proovi üksinda, ilma iga kodueestlase üle rõõmustava sõbra-tuttava pakutava programmita, vaata hoolega iga kandi pealt ja mõtle, kas see on ikka see, mida sa tahad.

Sama võiks teha ka kõik need, kes aasta pärast Euroopa Parlamendi järgmise koosseisu valimistel end meile pakkuma tulevad.