Kahe aasta pärast võib Venemaal maagaas otsa saada

Sisenõudlus Venemaal moodustab 2010. aastaks 465 mld kuupmeetrit maagaasi. Arvestades nõudlust Vene maagaasi järele Euroopas, Türgis ja SRÜ-s, uusi kohustusi Hiina ees jne, peab Venemaa kahe aasta pärast tarnima 828 mld kuupmeetrit. Tegelik tootmine moodustab Energiapoliitika Instituudi hinnangul vaid 732 mld.

Uuringu autor, Venemaa Energiapoliitika Instituudi president Vladimir Milov viitab asjaolule, et tootmine kahaneb suurimates maardlates ning uute maardlate käikulaskmine pigem lubab seda langust vaid kompenseerida ning nendele võib loota vaid tingimusel, kui tarbimine Venemaal kasvama ei hakka. Riigis juba on defitsiit: Venemaal kasutatakse praktikat, mille kohaselt nõudluse järsu kasvu puhul oma kohustuste täitmiseks välismaa partnerite ees piiratakse sisetarbimist. Nii oli näiteks Euroopa jaoks äärmiselt külmal talvel 2006. aastal, kus piirangud Venemaa elektrijaamadele ulatusid 85 protsendini.

Viimase kolme aasta jooksul investeeris Gazprom teiste valdkondade kompaniide allaneelamisse rohkem vahendeid, kui maagaasi tootmisesse seitsme aasta jooksul, aga uute suurte maardlate käikulaskmine on lükatud edasi perioodile pärast 2010. aastat.

Gazprom tarnib 1/4 Euroopale vajalikust maagaasi mahust, sellele tarnijale ei ole Eestis mingit alternatiivi. Vastavalt majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi prognoosidele ulatub nõudlus Eestis 2010. aastaks 1095 mln kuupmeetrini. Maagaasi osa soojusenergia tootmises Eestis moodustas 2006. aastal 45,9 protsenti.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi energeetikaosakonna nõunik Ell-Mari Koppel väidab, et eesti tarbijad ja soojusenergia tootjad on kaitstud tõrgete eest maagaasi tarnimises seaduse poolt. “Ajavahemikus 1. oktoobrist kuni 1. maini ei tohi kodutarbija gaasiga varustamist katkestada ega piirata. Samas ajavahemikus ei tohi gaasiga varustamist katkestada ega piirata eluruumide kütteks soojust tootev ettevõtja, kellel ei ole kütusena võimalik kasutada midagi peale gaasi,” tsiteerib seadust Koppel.

Koppel lisab, et kaugkütteseadus sätestab suurtele soojatootjatele reservkütuse kohustuse: “Soojusettevõtja, kelle tootmise prognoositav maht aastas ületab 500 000 MWh võrgupiirkonna kohta, on kohustatud alates 1. juulist 2008 tagama soojuse tootmiseks reservkütuse kasutamise võimaluse, mis kindlustaks soojusvarustuse kolme ööpäeva jooksul.”

Eesti Gaasi juhatuse liige Sergei Zagrebailov räägib, et eksperthinnangul võib Venemaal vabaneda kuni 100 mld kuupmeetrit maagaasi, kui minna üle uutele tehnoloogiatele, välja vahetada vanad trassid, vanad katlamajad. “Kuid mingid kaotused võivad siiski tulla. Kõik sõltub ilmast,” ei välista Zagrebailov sellist võimalust. Kuigi gaasi “mustadeks päevadeks” varuda on praktiliselt võimatu, individuaaltarbijate jaoks on siiski reserv olemas: tarnimise katkemise või tehnilise katastroofi juhul võib varustada elanike vajalikku ressursiga isegi vaid torudes asuva maagaasi varu arvelt.

“Sel ajal on vaja vaid suured tarbijad üle viia kütuse reservliikidele, vajadusel – alandada temperatuuri ruumides. Ütleme, kui avarii juhtus piiril ning “torule” jäävad vaid individuaaltarbijad, siis säästurežiimis jätkub Eesti Gaasil maagaasi kuuks ajaks. Suurte tarbijate puhul on see võimatu – nemad “söövad kõik ära” ööpäeva jooksul,” selgitab Zagrebailov.

Riigikogu liige, majanduskomisjoni ja Euroopa Liidu komisjoni liige Taavi Veskimägi tunnistab: “Euroopa loodab siiski oma gaasi nõudluse tulevikus peaasjalikult lahendada just Venemaa gaasile toetudes. Põhjamere nafta ja gaas on otsa saamas. Just gaasist loodetakse tulevikus asendajat naftale ja söele. Häid alternatiive pole, kui tuumaenergiaga tegeleda ei taheta.”

Veskimägi räägib et pakkumine Venemaalt pole piisav, samuti kasvab Hiina-Jaapani nõudlus Siberi gaasi järele. Kui on suur nõudlus ja madal pakkumine, siis tähendab see lihtsalt kõrgemat gaasi hinda. “See hakkab Euroopas nõudlust piirama ja sunnib kasutama alternatiivseid energiaallikaid,” nentis Veskimägi. “Mis pikemas vaates pole halb, see ehk sunnib Euroopat mõtlema kliimamuutustega võitlemise kõrval ka tegelikule energeetikale.” Tema sõnul ainuke alternatiiv gaasile, kui tahetakse saavutada seatud eesmärgid CO2 emissiooni vähendamise osas, on tuumaenergia.

Mõistagi räägib Veskimägi, et energianäljas maailmas ei tohi Eesti oma tulevikuenergeetikat rajada Venemaa gaasile. Energeetilise julgeoleku tagamiseks ning alternatiivide loomiseks peaks Eesti töötama Põhja-Balti ühtse, piisavalt võimsatele ühendustele põhineva elektrisüsteemi loomise eest. See tooks meie energeetika bilanssi fossiilsete kütuste kõrval tuuma-, hüdro- ja tuuleenergiat. Põlevkivi on ja jääb kindlasti veel mõneks ajaks meie energeetika nurgakiviks.

“Baltoskandia varustuse kindlustamiseks gaasiga tuleks Läänemerre rajada lisaks Venemaa poolt Sankt-Peterburi juurde plaanitavale vedelgaasi eksportterminalile ka üks importterminal,” on Veskimägi veendunud. “Miks mitte näiteks Muugale või Paldiskisse. See annaks võimaluse integreeritud energiasüsteemi puhul tuua vedelgaasi meie regiooni ka Mehhiko lahest või Lähis-Idast ja seega vähendada meie sõltuvust Venemaa gaasi tarnete kõikumisest.”