Montenegroga saab tutvuda vaid kaamera käes

Mägisel maal napib põllupinda, nii on pea iga oruke meeletu käsitöö tulemusel kohandatud terassideks. Kivimüüride najal üles upitatud tasasemad pinnad kaeti kokkutassitud mullakihiga, mis kevadel kiirgasid ererohelises kontrastis lubjakiviste müüride ja kaljude valevusega.

Vaade teel riigi vanasse kuninglikku pealinna Cetinjesse oli suurepärane, ehkki ühekülgne: ühel pool kõrgusse tõusev kaljusein, teisel tükk tühja maad. Teeperve mõistet mägedes pole - lõpeb asfalt, lõpeb ka sõiduvõimalus.

670 meetrit merepinnast kõrgemal asuv Cetinje tervitas meid aprillis palju varakevadisema õhuga, kui tundsime all mere ääres. 15 000 elanikuga linn on keskuseks samanimelisele piirkonnale, kus n-ö tagamaaks käputäis mägikülasid mõne tuhande elanikuga. Pealinn toodi mägedesse türklaste pealetungide eest.

Linnakeses paiknevad kunagised saatkonnahooned ja kuningaloss annavad alust rääkida, et vähemalt osaliselt võiks pealinna tagasi tuua. Loss (mis ei hiilga suuruse ega luksuslikkusega) toimib rahvusmuuseumina.

Palusin end viia ka surnuaeda, pean seda vähemalt sama kõnekaks kui turgu. Üldse soovitan reisidel külastada paari n-ö märgilist kohta, olgu selleks turg, kirik, surnuaed või viisakas restoran ja nurgatagune kõrts. Nii kogutud pilguheidud kogunevad omamoodi võrdlusmustrisse, mis laseb teha üldistusi. Surnuaed jättis viisaka ja tagasihoidliku mulje. Seda võib laiendada kogu Montenegrole, vähemalt mägisemale osale, kus säilib kohalike rahva eluolu ehe pale. Vahemerelisest kandist ootaks lärmakust, ehk räpakustki, kuid riik jättis tagasihoidliku ja oma ehedas ilus mõjuva, hingetungiva mulje.

Teel Cetinje kloostri juurde leidsime tõsiselt vaatamisväärse asja. Nimelt Montenegro mudeli ehk riigi 10×10meetrise koopia, mille rajasid esimese ilmasõja ajal Austria-Ungari sõdurid. Vähendatud kujul vaadatuna saab eriti ilmseks, kuivõrd mägine kogu kant on.

Muide, meie autojuht keeldus kloostrisse sisenemast. Nimelt on Cetinje Montenegro rahvusluse kants, kuid klooster toimib Serbia õigeusu keskusena. Ka meid hiljem sõidutanud taksojuht osutus omamoodi tegelaseks. Küsimusele, kes ta on, vastas mees: minu vanaisa oli kommunist, isa on montenegrolane, mina aga serblane. Ta filosoofia oli lihtne - Montenegro on liiga väike, koos Serbiaga oleks parem ning seetõttu on ta otsustanud olla serblane.

Eks montenegrolane või tšernogoorlane olla ongi n-ö poliitiline otsus. Kohalik keel on serblaste meelest serbia keele dialekt, ladina tähestiku kasutusele võtmine vaid jonniajamine jne. Tšernogoorlased ise peavad väiteid jamaks.

Võrreldes Cetinjega pole pealinn Podgorica muljetavaldav. Tasandikule mõnesaja aasta eest rajatud linn kasvab laiuti, avarad tänavad on kontrastiks Cetinje kompaktsusele. Ekspealinnas pargivad autod kõnniteel ja jalakäijad laveerivad kus juhtub, Podgoricas on ruumi parklatelegi.

Jugoslaavia-aegadel keskusesse loodud sõjaväelinnak on nüüd park, sealt vanalinna jääb jalutuskäigu jagu maad. Paari tänava jagu madalaid, kaunilt värvitud vanu majakesi on kohvikute ja poekeste ala, kus saab tõeliselt head kohvi ja värsket apelsinimahla.

Hommik riigi ühes kaunimas kuurordis Budvas oli imeline. Hingasin hotelli õuemurul sügavalt ning mõnuga - Aadria mereni jäi 100 meetrit, tuul tõi ninna soolast mereõhku. Osa puid-põõsaid juba õitses, silma jäi midagi suure sireli sarnast ja õiepilves kirsipuu, vahele kaktuseid-palme.

Hoonedki oma värviküllasuses ja avatuses - ümber lõputud rõdud ning terrassid - olid suviselt soojad ja kutsuvad. Varahommiku ja turismi madalhooaja tõttu oli ümbrus vaikne. Hotelli vastas sättis noorsand töökorda autopesulat, kioskis pandi jooke külmikuisse. Kõikjal valitses rahu ja tajutavalt kiirustamata voolav aeg.

Oliivipuudega rannajoon tuletas meelde pusletüki äärt - üks sopistus ja sadamakoht teise järel. Otse merest kasvavad kaljud meenutasid kohati roosakat marmorit, kord valendasid paekivina, kõigi tipud kaetud männimetsa ja tärkava rohelusega.

Budvas väärib vaatamist müüriga ümbritsetud keskaegne vanalinn. Kitsukesi tänavaid palistavad aina kohvikud ja poed. Ka teised-kolmandad korrused ei seisnud tühja, vaid olid kodud.

Eriti õdusalt mõjus kodune pildike esimesel korrusel, kus poolenisti ettetõmmatud kardina tagant piilusid potid-pannid pliidil, mängiv telekas ja diivan. Raske ette kujutada, kuidas sellises kohas saab elada tipphooajal, kuid võluv ja elav oli vanalinn igatahes.

Budva lähistel, vähem kui paari kilomeetri kaugusel mäenõlval, oli meie peatuspaigaks väike maja. Selle sakslannast omanik Barbara oli poollagunenud hoone ostnud 1991. aastal kümne tuhande euro eest, matnud sinna veel 25 000 eurot ning praegu pakutavat selle eest paarsada tuhat eurot. Põhiliseks tõukajaks on vene kapital, nood ostvat kõike, mis vähegi saadaval.

Kaljuterrassil oli bassein, maja taga metsake, ees aga miljoni dollari vaade Aadria merele. Mereni jäi vaid paar kilomeetrit, ent linnulennul. Mööda serpentiine sõites tuli tubli 15 kilomeetrit. Mäenõlv mängis ilma mõttes omamoodi vingerpussi. Kui mere ääres säras pidevalt päike, siis niiske ja soe meretuul moodustas peade kohal pilvi, sestap paistis päike meie rõdule harva.

Alla laskudes tervitas mind kruusasel rannal meri, tulles ootamatu lainena mu kingadesse, nii et istusin tükk aega paljajalu rannaribal, varbad päiksesoojas kiviklibus ning jalavarjud koos sokkidega kõrval tuuldumas. Rannaäärsed promenaadid olid hingematvalt kaunid.

Kliima on rannikul uskumatult viljakas - soe ja niiske. Iga viimase kui kaljunuki peal ja müüripraos kasvab midagi. Kui Barbara asus maalilist luuderohtu ja muud rohelust maha rebima, tegin hädakisa - ilus ju! Rikub maja, kõlas halastamatu vastus ning perenaine oli nõus vaid seni ootama, kuni pildid ära teen.

Tjah, saan tõesti aru, miks selle territooriumilt Eestist kolm korda väiksema maa pärast on nii palju sõditud. Kõik kokku on seda väärt, et endale tahta.