Helsingin Sanomate naistoimetaja suutis
kuuel juhul seitsmest poemaksel oma isikut tõendada võõraste või kehtetute
dokumentidega, sealhulgas mehenäo ja -nimega paberitega.
Ostusummad olid 60-350 eurot ning pangakaart kuulus ka tegelikult sellega tasunud ajakirjanikule, kirjutas Helsingin Sanomat eile.
Isikut tõendavat dokumenti tuleks nõuda, kui ostusumma ületab 50 eurot. Helsingi erinevatest äridest soetati lasteriideid, elektroonikat, kodukaupu, naiste pesu, šampanjat, toidukaupa ja jalgratas. Abiks olid kolleegide juhiload, sealhulgas meeste omad, ning toimetaja enda vana juhiluba. Viimasel on perekonnanimi teine ning pilt pärit möödanikku jäänud keskkoolieast. Vaid Alko poe müüja uuris dokumenti sedavõrd hoolega, et märkas selle kuulumist kellelegi teisele. Jalgratta müüja sai alles siis teada naisterahva poolt talle esitatud dokumendi kuulumisest mehele, kui talle seda mainiti. Polnud vaja muud, kui katta dokumenti näidates pilt sõrmega pooleldi kinni.
Kuigi siinpuhul kuulus pangakaart ka tegelikult katsetajale, on dokumendi uurimine müüja võimalus kontrollida, et pangakaart ei ole näiteks varastatud.
Müüjad pöörasid kaupa vormistades tähelepanu eelkõige dokumendifoto all asuvale sotsiaalkindlustuse isikunumbri lõpposale. Patricia pesuäris palus müüja kliendil see nõutav rekvisiit ise kassatšekile kirjutada. Hakaniemi Experti poe juhataja Petri Kokko sõnul on ta isegi korduvalt näiteks bensiinijaamas oma naise pangakaardiga maksnud. ning keegi ei pööranud sellele mingit tähelepanu. "Igal pool peaks tähelepanelikum olema," kommenteeris kaupmees, kui talle päev hiljem telefonitsi tutvustati tema juhitavas poes tehtud pettust.