Raul Pirbe: üürilaen aitaks noored oma koduni

Paljude noorte esimeseks oma koduks on üürikorter, mis võetakse sõpradega ülikooliõpingute ajaks mitme peale ja hiljem kas siis üksinda või elukaaslasega. Nii oli ka minu puhul.

Pärast ülikooli kolisime elukaaslasega kahetoalisse üürikorterisse, mille üür oli umbes 250 eurot kuus ning talvekuudel pidime koos kommunaalidega tasuma ligi 500 eurot. Aasta oli siis 2012. Summa oli meile suur, aga võlgu ei jäänud me kordagi. Lõpuks otsisime uue elukoha, kus oli vähem ruumi, aga ka kulud olid madalamad. Kui omanik otsustas üürihinda tõsta, pidasime mõistlikumaks päris oma kodu osta.

Meil oli endal pisut kõrvale pandud ja vanemate abiga saime vajaliku sissemakse kokku. Laenukalkulaator näitas kolmetoalise eest väiksemat kuumakset kui ühetoalise üürikorteri ühe kuu üür. Ühest pangast tuli laenutaotlusele negatiivne, teisest õnneks positiivne vastus. See näitab, et ka vajaliku sissemakse olemasolu korral ei ole eluasemelaenu saamine garanteeritud.

Üürilaen olekski eluasemelaen ilma sissemakseta. Tegu on võimalusega algne üürikorter endale hiljem päriseks osta. Kes peaks küll sellist laenu andma? Tavatingimustel ilmselt mitte keegi.

Aga oletame, et inimene otsib pikaajalist eluaset ja suudab enda kinnitusel selle eest ka tasuda. Üürileping ju sõlmitakse suures osas ausõna peale. Lisandub veel ühe kuu üür tagatisena.

Oletame, et ta ei jääks kümne aasta jooksul mitte kordagi maksetega hiljaks. Usaldusväärne ja pikaajaline üürnik on ju iga korteriomaniku unistus. Lisaks kõrgele tootlusele. Seega inimesel võikski olla üürilepingu sõlmimisel valik, kas ta üürib korterit tavatingimustel või võimalusega see hiljem päriseks osta.

Tingimused oleksid muidugi rangemad. Ostuvõimalus tekiks näiteks kümne aasta möödudes, kui üürimakse pole kordagi hilinenud ja ühe kuu üür on 35% kõrgem kui ilma ostuvõimaluseta üürides. Kui makse siiski maksimaalselt ühe kuu hilineb, tuleb korter vabastada.