Suurt Kanjonit võib uudistada kosmosestki

Et saada õhust ettekujutus loodusmonumendi tegelikust suurusest, minnakse kanjoni kohale Las Vegasest üsna tihti just kopteriga. Kopteriplatse on kanjoniservas iga natukese maa tagant.

Käisime kasiinolinnast kanjoni ääres autoga. Kui mitte piirduda ainult kanjoni alumise otsaga, kus nõlvad pole veel nii monumentaalsed nagu keskosas, tuleb reis tuhandekilomeetrine.

Olles ületanud Hooveri tammi, kulgesime edasi Arizona igavalt sirgel kiirteel, kui avastasime kaardilt huvitava koha nimega Skywalk: mullu valminud klaassild kanjoni kohal. Pöörasime kiirteelt ära, nagu hiljem selgus, oli see viga. Või siis mitte, sest tee äärde jäi palju huvitavat.

Nimelt viib Skywalkile pärast väikeseid kõrbelinnakesi lõppevalt asfaldilt edasi vaid mägine kruusatee. Me ei uskunud, et sellisele moodsale atraktsioonile peab sõitma mööda säärast Lõuna-Eesti külateed.

Peagi suundus kruusatee väiksema kanjoni põhja, kus liiklus oli üsna tihe. Asfaldiga harjunud Ameerika bussid hakkasid libisemis- ja pidurdustulesid vilgutama, kuid vedasid siiski välja.

Maastik tee ääres aga oli muutunud nii huvitavaks, et pidime lõpuks looduspeatuse tegema. Kahel pool teed laiutasid üksikud puukujulised taimed, mida Eestis nimetatakse tääkliiliaks, Ameerikas aga Joshua tree'ks. Need kohaliku looduse sümbolid on nagu taeva poole palvetavad kujud, pakkudes ka ainsatena mingit varju muidu lagedal ja suhteliselt kõrbenud maastikul.

Pea igas kuuekümnendate vesternis näeb ka sellist maastikku. Päike paistis lagipähe ja enam kui 40kraadine kuumus muutis kõik krõbekuivaks, sestap võiski tääkliiliate vahel vaid okastega karme põõsaid ja ehedaid kaktusi kohata. Keegi krabistas okkalistes põõsastes, oli see madu või sisalik, ei näinud.

Hualapai indiaanlaste reservaadist viis Skywalkile edasi auklik asfalttee. Varsti kerkis miraažina teele valvuriputka ja selle taga lennuväli ning hoiatavad sildid, et peatumine maksab 20 dollarit ehk paarsada krooni.

See polnud veel midagi: ka edasisõit maksis sama palju ning Skywalki 20meetrisele sillale mineku eest küsiti 65 dollarit ehk kuus ja poolsada krooni.

Pidasime turistilõksu kalliks ja pöörasime tagasi. Kel aga huvi, siis see 2007. aasta kevadel avatud klaassild on ehitatud Hualapai kommuuni ettevõtmisel Suure Kanjoni kohale. Seal jalutades toetab kohaliku elu arengut, lisaks on silla kõrvale pandud näited indiaanlaste eluasemetest.

Silla osas jagunesid kohalikud kaheks: ühed pidasid seda võimaluseks kommuunile turistidelt raha teenida, teised nimetasid klaassilda Püha Maa teotamiseks, kuna Suur Kanjon on indiaanlastele püha koht.

Grand Canyon Village, kus kanjoni sügavus on juba üle kilomeetri, asus sealt veel mitusada kilomeetrit edasi ja päike oli juba seniidis, nii et tuli hakata kiirustama. Sõit kiirteeni Route 40 oli üliigav, ligi 60 km joonlaua järgi sirget teed mööda tühje lagendikke jutti, kahel pool paistmas vaid mäeharjad ja tasandikud ilma erilise taimestikuta.

Elevust tekitas tee äärde jäänud külake Santa Claus, kuid jõuluvanale ei paistnud eemalt vaadates seal miski viitavat. Samas oleks sellel külal potentsiaali veel üks turistilõks üles seada.

Sirged üle lagendike kulgevad teed on USA sisemaa hõredamalt asustatud piirkondades tavalised, millegipärast puudusid seal ka tee äärde asfaldisse pressitud sakid, mis peaks autojuhi vajadusel üles äratama.

Route 93 ristumisel Route 40ga oli see hetk, kus Las Vegasest tulnud Eesti turistid olid muutunud ülimalt näljasteks. Õnneks olid osavad ettevõtjad rajanud tee äärde lausa mitu veidrat toidukohta. Üks end Hiina-Ameerika köögiga reklaamiv toitlustusasutus oli sildile riputanud märksõna steak.

Toitu pakuti aga Rootsi lauas ja tegu oli pesuehtsa sööklaga. Veidi kahtlane tundus, aga näljaga ladusime taldrikud tainasse pistetud kanast ja krevettidest, riisist ja nuudleist looka ning õige pea oli kõik see ka nahka pandud.

Pärast sööki ootas ees veel mitusada kilomeetrit, õnneks vaheldusrikkamal mägisel maastikul. Ajalooline Route 66 ja uuem Route 40 ühinevad Williamsi juures korraks, sestap oli asulasse sisse sõites ida-lääne tee ääres näha ohtralt vanaaegseid vesternistiilis kõrtse ja odavaid motelle nagu kauboifilmides: tihedalt üksteise kõrval, terrasside ja katusealustega.

Hobuste lasipuud on asendatud parklakohtadega, kus seisab mõni farmeri kastiauto. Loodus oli aga teinud läbi totaalse muutumise: tääkliiliasalud ja kõrbemaastikud olid asendunud männimetsade ja saaremaiste kadakaste karjamaadega (kadaka asemel muidugi mingi kohalik küpressiline).

Põhjus selgus GPSist, nimelt olime jõudnud enam kui 2000 meetri kõrgusele. Las Vegase 41kraadisest kuumast oli säilinud mõõdukas 25 soojakraadi. Mõnikord võib aga Nevadast Arizonasse Suurde Kanjonisse sõites vaja minna ka soojemaid riideid, temperatuurivahemik võib muutuda päris suurelt.

Päike loojus halastamatult kiiresti ja nii ruttasime edasi kanjoniservale: nüüd oli näha ka Grand Canyoni siltidega öömaju ja söögikohti - selge märk turistilõksu lähenemisest.

Vahetult enne kanjonit Tusayanis võeti autolt paarkümmend dollarit sisenemismaksu pluss veidi ka iga inimese eest ning algas asfalttee kanjoni serval, kus iga natukese aja tagant leidus parkla ja vaateplatvorm.

Päike riivas esimesi kanjoniservi, kui autost välja saime. Just õigeks ajaks. Loojangupiltide tegemiseks jäi kümmekond minutit, ent vaade oli ligi 600kilomeetrist palverännakut väärt. GPS näitas platvormi taha jääva kanjoni sügavuseks üle 1,1 km.

Kuristikulabürintides vilksatas aeg-ajalt Colorado jõgi, mis selle meeletu orgude süsteemi miljonite aastatega tekitanud on. Seal jõel saab käia ka kanuumatkal - enamiku aega möödub matk muidugi hämaras.

Samas algab palju matkaradasid kanjoni servalt alla orgu, igal pool on laagriplatse ja kämpinguid. Nii võib jalgsimatkaja hiigelkanjonisse sukelduda nädalateks või kuudeks.

Päike loojuski ettearvatult kähku. Ja siis tagasi: küll natuke vähem kui tulles, aga ikka ligi 500 km. Kel aega rohkem, võib mõnisada kilomeetrit edasi sõita, et imetleda legendaarset Monumentide orgu püstloodsete looduslike kivisammastega.

Kõige raskem osa ootas tagasisõidul: kuidas öösel silmad lahti hoida järjekordsel kuuekümnel kilomeetril teel, kus kahel pool pole midagi, tee on ideaalselt sile ja kulgeb sirgjoones silmapiiri taha? Nippe on erinevaid, kuid ameeriklased lahendavad olukorra lihtsalt: võtavad kanjoni ääres mõne motelli. Neid on valida terve hulk, vaatega ja ilma.

Reisihuviliste kommuun saab lüüa kaasa ajakirja Everywhere tegemisel. Eriliseks teeb selle väljaande see, et kogu väljaandes ilmuv materjal on lugejate ja kommuuni kokku pandud: tekstid, soovitused, fotod jms.

Ajakirja tegemises osalemiseks tuleb end vaid kodulehel registreerida ning siis saabki enda materjale üles laadida ning soovi korral ka avaldamiseks lubada. Kaastöid ootab väljaanne iga sorti: elamusi suurlinna kiiskavate fassaadide eest tänavailt ja tagant getost, fotosid ligipääsetamatutest või haruldastest kohtadest, vihjeid uutest avamistest jne. Korporatsioonide ja riikide turismikampaaniate asemel peaks teiste reisijate soovitusel ligi pääsema vaatamisväärsustele ja kogemustele, mis muidu märkamatuks võivad jääda.

Seni on ilmunud kolm numbrit ja ajakirja saab tellida või PDFina alla laadida.