Greenpeace: tegemist on korruptsiooniga

„Eestil pole mingit mõtet anda püügiõigusi välismaistele offshore laevaalustele, mille meeskonnaliikmed pole eestlased, kus püütavat kaupa ei müüda Eestis ja mille makse Eestisse ei laeku. Eriti kui miinuseks on nii keskkonna kui ka Eesti maine kahjustamine,“ ütleb endine kõrge Greenpeace’i merespetsialist Dima Litvinov, kes käis 2005. aastal Villu Reiljaniga kohtumas, et kutsuda Eestit toetama loodusele ohtliku põhjatraalimise lõpetamist. Antud samm kahjustanuks sisuliselt täielikult Tarmo Silla juhitavat äri. „Ta ei olnud teema arutamisest eriti huvitatud või ei saanud sellest aru,“ iseloomustab Litvinov kohtumist Reiljaniga.

„See on küll huvitav. Nüüd on see mõistetav ja loogiline,“ paneb Litvinov Reiljani-Silla seost kuuldes aastaid hiljem puzzle kokku ja nimetab juhtumit korruptsiooniks. „Kõige huvitavam on see, et Eesti ametlik seisukoht (mitte toetada ohtliku põhjatraalimise lõpetamist-toim.) polnud loogiline ja tehti tõenäoliselt selle korruptiivse seose tõttu,“ lisab Litvinov.

Seega, Eesti keskkonnaministeerium oli põhjatraalimise moratooriumiga liitumisele vastu, väites, et see on Eestile majanduslikult kahjulik. Ka rohelisest riigikogu liige Toomas Trapido ei mõista seda.

„Millist majanduslikku kasu see sinimustvalge all seilav laev (Lootus II-toim) Eestile tõi, minu pea kinni ei võta. Kauni maakeelse nimega laeval eesti keelt vist keegi küll ei räägi ning töötajadki on pigem tõmmuma nahavärviga. Lootus püüab Põhja-Atlandil kala, krevette ja üldse kõike, mis merepõhjas traalidesse kinni jääb. Keskmiselt kord aastas jäi Lootus II röövpüügiga Kanada ja Norra kalakaitse ametnikele või Greenpeace’ile vahele. Lootuse majandusaasta aruannetes ei kajastu ühtegi palgalist töötajat, seega ei saa Eesti riik sealt sentigi sotsiaalmaksu, rääkimata tulumaksust,“ kommenteerib rohelisest riigikogu liige Toomas Trapido, kes on väga õnnelik, et Lootuse-nimeliste firmade tegemiste vastu huvi tuntakse. „Juhtisime selle laeva (Lootus II-toim.) tegemistele korduvalt tähelepanu, aga tulemuseks oli ainult see, et nad said PRIAlt veel lisaraha, seega ma ütlen üpris julgelt, et toimus röövpüük Eesti lipu ja keskkonnaministeeriumi kaitse all,“ on riigikogu liikme Toomas Trapido seisukoht toimunu kohta.

Greenpeace endine kõrge merespets Dima Litvinov läheb saadud infost puhkuse ajal põlema, helistab oma võitluskaaslastele Greenpeace’st ning võtab ühendust organisatsiooniga, kes tegeleb Balti riikide merealase korruptsiooniga. Tegemist ei ole mingisuguse harrastuskaluri röövpüügiga, vaid võimaliku rahvusvahelise korruptiivse skeemiga, mille tõelevastavus Eesti langetab oluliselt Eesti kui mereriigi mainet.

Greenpeace nõudis Eestilt 2005. aastal aru

2000. aastate alguses mõistetati Silla juhitud firmade mõlemad kalalaevad illegaalse püügi eest Eesti kohtusüsteemis süüdi, kuigi trahvisummad polnud märkimisväärsed. Peale selle on keskkonnainspektsioon trahvinud laeva Lootus II kaptenit. Eriti teravaks läks olukord aga 2005. aastal, mil Tarmo Silla kalaäri vastu alustas võitlust Greenpeace, kes tabas järjekordselt ühe laeva rahvusvahelistes vetest tõenäolist röövpüüki tegemas. Greenpeace teatas toona, et laev Lootus II on 2000st aastast 2005. aastani rikkunud NAFO (organisatsioon, mis reguleerib kalastamist Kanada ranniku äärses rahvusvahelistes vetes) reegleid vähemasti seitsmel korra ja nõudis Eestilt aru, miks lubatakse kriminaalse kalastusminevikuga firmadel omada kalatraalereid Loode-Atlandil NAFO piirkonnas. Keskkonnainspektsiooni peadirektori asetäitja Tarvo Roose rahustas toona, et Greenpeace takistas laeva tööd ja seadis laeva meeskonna põhjendamatult ohtu ja kinnitas, et Lootus II pole rikkunud kalapüügireegleid. Roose lahkus inspektsioonist sisuliselt eelmise valitsuse vahetumise järel.