Kas skisofreenia on hind, mida maksame võimsa aju eest?

Alates ajast, mil inimene ja šimpans lahknesid oma ühisest eellasest umbes 5-7 miljonit aastat tagasi on inimaju arengus toimunud põhjalikud muutused, mille tulemusena tekkisid inimesele ainuomased vaimsed võimed. Molekulaarne mehhanism, mis põhjustas inimaju suuremaks ja keerulisemaks muutumise umbes kaks miljonit aastat tagasi, on teadlastele aga tänini mõistatuseks. Viimasel ajal on kogunenud kena hulk informatsiooni erinevuste kohta inimese ja meie lähima kaasajal eksisteeriva sugulasliigi šimpansi genoomides ja geenide avaldumismustrites, ent suuremal osal neist erinevustest ei ole inimaju evolutsiooniga kindlasti mingit pistmist.

Uurijatele on inimaju evolutsiooni küsimus kõvaks pähkliks kahel põhjusel: esiteks on teadmised kõrgemate ajufunktsioonide molekulaarsest olemusest veel üsna puudulikud, teiseks ei saa ainult inimesele omaseid tunnuseid uurida üheski mudelorganismis. Siiski on võimalik võrrelda tavalisi inimesi nendega, kellel teatud kõrgemad ajufunktsioonid on häirunud – vaimuhaigetega.

Käesolevas töös püstitati leidlik hüpotees, et inimaju evolutsioonis kiirelt muutunud ning skisofreenias häirunud geenidel võib esineda ühisosa. Tulemused tõid teadlastele täiesti ootamatu avastuse: lisaks hüpoteesi kinnitamisele selgus, et leitud ühised geenid olid kõik seotud energiametabolismiga. Kuna on teada, et inimese aju kasutab ligi viiendiku omastatud toiduenergiast (teistel primaatidel umbes 13 protsenti ja teistel selgroogsetel 2-8 protsenti), on tõenäoline, et muutused energiametabolismi geenides on inimaju kiire arenguga ühel või teisel viisil seotud. Skisofreenia ja teised vaimuhaigused võivad aga tekkida niipea, kui suutlikkuse piirini timmitud aju ainevahetuses tekib väikseimgi rike.