Meelis Lao: kus on teie südametunnistus?

Järgneb Lao arvamus:

Ma sõidan palju ringi, suhtlen paljude inimestega, loen erinevates riikides ilmuvaid ajalehti, kuid kui ma tulen Eestisse, tekib mul tunne, et sattusin tagasi Nõukogude Liitu.

Tookord oli kompartei, nüüd on lihtsalt partei, kuid valetamise komme jäi samaks. Juba aastaid jõuab inimesteni ühekülgne info ning selgub, et Eestis on oma tsensuur, aga poliitikud teenivad tasa kelleltki saadud raha.

Kui ma vaatan meie poliitikuid, tekib tunne, nagu nad ei mõistaks ega näeks, mis maailmas toimub. Nagu oleks Eesti mingi USA osariik, kus korrutatakse, et USA räägib ainult tõtt, aga Venemaa poolt ei tule midagi peale vale. Jääb mulje, et Venemaa peaks olema vaene. Siis me annaks talle banaani ja oleks sõbrad. Kui aga Venemaa avaldab soovi olla tugev ja taastada oma positsioonid võimsate riikide ridades, muutub ta kohe pahaks.

Seda tendentsi on märgata kõikides Ida-Euroopas asuvates endistes NL riikides, nüüd ka Gruusias. Ma ei mõista, miks grusiinlased on meie parimad sõbrad? Miks mitte soomlased, lätlased ja venelased? Normaalne inimene näeb, kuidas käitub Saakašvili. Ta on valetaja, närvihaige ja türann. Ta elab nagu imperaator. Kes alustas sõda Osseetiaga? Gruusia. Millest konflikt algas? Sellest, et osa Serbiast anti albaanlastele, kellel on oma riik juba olemas. Serbia ja Venemaa pärisid, et see on ju pretsedent, mida te teete? Ei, kõik on korras. Kui aga selline iidne rahvas nagu osseedid tahab luua oma riigi, vastatakse neile: see on hoopis teine lugu. Milline teine? Grusiinid alustasid seda sõda, aga igal pool käivad jutud, nagu agressor oleks Venemaa. Tekib soov kisada täiest kõrist: kus on teie südametunnistus! Te ju valetate!

Mis on kõige naeruväärsem, kui meie poliitikutel on vaja pidada Venemaaga läbirääkimisi, nad teevad seda Washingtoni kaudu. Kui aga prantslased või sakslased soovitavad leppida Venemaaga otse kokku, oleme ju naabrid, neile vastatakse: ei, me kuulame, mida ütlevad ameeriklased. See, kes räägib Venemaast halvasti, muutub automaatselt Eesti sõbraks. Maailm muutub, globaliseerub, meie aga istume oma minevikus kinni ega mõista, mis toimub. Teine maailmasõda käis Venemaa ja Saksamaa vahel. Nüüd on Saksamaa Venemaa suurim partner. Isegi soomlastelt võeti kunagi Karjala ära, kuid Soome on Venemaaga üliheades suhetes. Ning millegipärast kauplustes Venemaal on müüa Soome kaupu, aga Eesti kaupu ei ole. Sellepärast, et meil on teised poliitikud.

Miks me kirume Vene valitsust? Jah, võimul on kõik endised FSB (kunagine KGB) liikmed. Kuid see on nende riik. Tahaks meelde tuletada, milline olukord oli Venemaal pärast NLi lagunemist: varastati miljardites, rikkurid koorisid paljaks kõik, mida ja keda suutsid, mõrvad muutusid igapäevaseks nähtuseks. Kui aga hakati korda majja looma, tõusis Läänes kisa, et Venemaal on diktatuur, mitte demokraatia. Tähendab, kui tohib varastada ja tappa, see on demokraatia, aga kui ei tohi - diktatuur? Täna on Venemaal loodud kõik tingimused neile, kes tahavad ausalt töötada ja makse maksta.

Ansip ja tema kolleegid peaksid minema ajalukku kui poliitikud, kes lasid Eesti majanduse põhja. Kui kaks aastat tagasi hakkasid ilmnema esimesed languse märgid, kinnitasid nemad nagu ühest suust, et meil on kõik suurepärane. Nüüd aga on transiit suletud, Skandinaavia pangad viivad oma raha kinnisvarast välja, alltöövõtjad lahkusid tehastest, kuna tööjõud muutus liiga kalliks ning meie kaotasime konkurentsivõime. Isegi põllumajanduse jaoks suleti piirid, kuid mingeid alternatiive vastu ei pakutud. Meie kõrval on ju hiilgav turg - Loode-Venemaa. Eestist oleks võinud saada Põhjamaade Luksemburg või Šveits. Milline on aga tulemus? Kõik teavad vastust. Ma ei usu meie poliitikute lubadusi, et kõik hakkab mäkke minema. Kuhu mäkke?

Ma tahan, et sõna võtaks normaalsed inimesed, mitte ainult russofoob Mart Laar, kellel sõna "venelane" või venekeelset jutu kuuldes hakkavad käed värisema. Teine selline on Andrus Ansip - endine kommunist, kellel on probleeme oma ego ja minevikuga. Kui neilt küsida "miks te olete venelaste ja Venemaa vastu?" algab mingi sõnamulin. Laar on ju meil ajaloolane ja peaks teadma, et revolutsiooni 1917. aastal tegid juudid Saksa raha eest, peamine timukas oli grusiin ning kogu see asi toimus Läti relvade toetusel. Kuidas siia venelased puutuvad? Esitage teistele süüdistusi. Keegi enam ei mäleta, et suurim kannataja selles segaduses oli just venelane.

Paljud inimesed arvavad samuti nagu mina, kuid meil ei ole võimalust avalikult oma positsioone seletada. Mind ajab endast välja meie poliitikute tegevus, mis on suunatud rahvusvaenu õhutamisele. Paljud mu sõbrad on venelased ning me mõistame üksteist väga hästi. Vaenu on vaja selleks, et meid oleks lihtsam juhtida. Me peaks vastupidi, ühinema, et meie hääli võetaks kuulda, et targad inimesed koos teeksid poliitikat, et elu Eestis muutuks paremaks. Kaua võib vaikida?