Seni vaid ulmekirjanduse valdkonda kuulunud
teema muutus tõelisuseks, kui 1995. aastal leiutati nn plasmaaken.
Selle mõtles välja Brookhaveni rahvuslikus laboris töötav Ady Herschovitch. Plasmaaken põhineb magnetväljal, mis täidab osa ruumist plasma või ioniseeritud gaasiga. Selleks vastavad seadmed töötas Herschovitch välja koos firmaga Acceleron ning neid kasutatakse näiteks ka elektronkeevituses energiakulu vähendamiseks.
Plasmaaknal on pea kõik omadused, mida me seostame jõuväljadega. Näiteks suudab see ainet piisavalt kinni hoida, et olla barjääriks vaakumi ja atmosfääri vahel. Samas laseb aken takistamatult läbi laser- ja elektronkiiri ning võtab isegi sinise värvuse, kui plasmat toota argoonist.
Ainus puudus on see, et isegi väga väikeses mõõdus plasmaakna loomiseks kulub arutul hulgal energiat, nii on tänini neid suudetud tekitada vaid väga väikeses mõõtkavas. Teoreetiliselt ei tohiks olla takistusi, miks need ei võiks olla ka palju suuremad.
Hetkel kuum
“On selge kahtlus, et see asi on juba ammu maksejõuetu”