Päikesekummardajate impeerium

Eestist ligi 30 korda suuremat Peruud loetakse üheks maailma mitmekesisema loodusega piirkonnaks. Riik hõlmab Vaikset ookeani, saari, kõrbeid, pampasid, Ande ja Amazonase džunglit.

Pärast 13tunnist lendu Amsterdamist tervitab Peruu kaheksa miljoni elanikuga pealinn Lima mind garua'ga ehk ookeani kohalt tõusva uduga. See on tingitud külmast Humboldti hoovusest, mida võimendab õhusaaste. Juunis on lõunapoolkeral talv, temperatuur 20 kraadi ümber.

Ütlen lennujaamas turistitakso juhile, et tahan majutust hinnaga 50 dollarit (500 krooni) öö. Juht soovitab kesklinna hotelli Grand Hotel Bolivar, kus on peatunud ka John Kennedy ja Frank Sinatra. See koloniaalstiilis viietärnihotell tohutute tubadega küll erilist muljet ei jäta. Saan toa üpris odavalt - 65 dollarit öö.

Paaripäevase Limaga tutvumise järel sõidan lõunasse Nazca linna. 450 km läbimiseks kulub kohaliku bussiliiniga Cruz del Sur kuus tundi, edasi-tagasipilet maksab 600 krooni. Mugavas kahekordses bussis on laiad magamistoolid, telekad, pakutakse süüa, bingomängu auhinnaks on pisco-naps.

Nazca on pisike kõrbelinn, mille taustal kõrgub tohutu, Suure Munamäe mõõtu liivadüün Cerro Blanco (arvestades merepinnast - 2078 meetrit - on tegu maailma kõrgeima düüniga).

Linna peamiseks tõmbenumbriks on lennusõit müstiliste Nazca joonte kohal, kus paarsada geomeetrilist joonist ja 70 taime-loomakujutist on pillutatud umbes poole Hiiumaa suurusele kõrbealale. Mõõtmete tõttu saab neist ettekujutuse vaid õhust.

Lennatakse pool tundi, tänu õhuvooludele lennuk raputab ning teeb kujutiste kohal ringe. See võib kergelt südame pahaks võtta, kuid lennuk on varustatud teatud kotikestega. Meie lennukis on kamba peale siiski vaid üks.

Paari kujutist saab näha ka vaatetornist Pan-American Highway ääres, mida mööda linna saabutakse. Jooned tekkisid inkade-eelse Nazca kultuuri ajal vahemikus 200 aastat eKr kuni 600 aastat pKr. Need on hästi säilinud põhjusel, et vihma seal peaaegu ei saja.

1920ndail teatasid Nazca kohal tiirutanud lendurid hämmeldunult tohututest veidratest kujunditest. Neid uuriti, ent tuntuks need ei saanud. Jooned taasavastas Ameerika ajaloolane Paul Kosok 1941. aastal. Lõunapoolkera talvisele pööripäevale vastaval 21. juuni pärastlõunal märkas ta, et päike paistis täpselt üle joonte, mida ta parasjagu mõõtis. Kohe arvas Kosok, et joon peab märkima seda iidse ühiskonna põllumajanduskalendrile nii olulist kuupäeva.

Kui käidi välja teooria, et jooned on teinud tulnukad, sai Nazcast turismimagnet. Arvamusi on aga veel mitmeid. Kujutiste vahel ja mõnikord üle nende jooksevad platoopinnal uskumatult sirged jooned, teinekord kilomeetreid pikad. Sirgjoonte puhul arvatakse, et need olid iidsed pühad rajad.

USA astronoom ja antropoloog Anthony F. Aven ei toetanud joonte astronoomilist seletust, kuna tõendeid polevat piisavalt. Ta korraldas põneva eksperimendi ja lõi abilistega samasugused joonised, nagu rajati muiste. Ilmnes, et see on lihtsam, kui võiks arvata.

Aga kuidas need tollal tehti? Pühiti ära kiviklibune (raudoksiidsed munakad) pinnas, mille all paljandub peen hele tolm. Kindlasti pole Nazca maajooniste saladus lahendatud, kuid ükskõik milline on teooria, kahtlemata on tegu kõige veidrama ja unustamatuma kohaga Peruus.

Nazca juures tasub külastada Cahuachi tsitadelle ja Chauchilla kalmistut. Viimases võib näha tuhandeid haudu, samuti skelette ja juustega kolpasid koos potikildude ja riidetükkidega otse maapinnal, kuhu hauaröövlid on need jätnud pärast väärtesemete äravõtmist.

Nazcast viib buss Paracasi, mis on kalurilinnake Vaikse ookeani kaldal Pisco linna juures. Viimane on tuntud pisco ehk viinamarjabrändi järgi. Linnad said kannatada mullu 15. augusti maavärinas.

Nende lähedal ookeanis asuvaid Ballestase saari kutsutakse Peruu Galapagoseks, sageli ka Guaano saarteks. Need on kaetud guaano ehk linnusõnnikuga, mis oli mõni aeg tagasi ligi kaks meetrit paks ja mida kasutatakse väetise valmistamiseks. Kiirpaadisõit sinna kestab 20 minutit.

Saared näivad olevat elus - seal pesitsevad suured linnukolooniad (kormoranid, pelikanid, kõrvarõngalinnud ehk inkatiirud, lisaks Humboldti pingviinid) ja merilõvid. Saared said nime hispaaniakeelse sõna ballesta järgi, mis tähendab ambu - ammutaoliste harpuunidega kütiti suuri mereimetajaid ja kalu.

Saarte ümbruse veed on rahutud ja paat loksub ägedalt. Sõidu ajal möödutakse Paracasi poolsaare kõrbelistest künkanõlvadest, kus ühel on näha 128 meetri kõrgune ja 74 meetri laiune kolmhargi kujutis. Hispaania keeles nimetatakse seda ka küünlajalaks.

Tuntud ufoloog Erich von Däniken arvab, et see on märk tulnukate sõidukitele, näidates teed Nazca joonteni. Teised jälle usuvad, et 18. sajandil oli see navigatsioonitähis. Mõned leiavad, et tegu on inkade-eelse rituaalse objektiga, mis kujutab kaktust.

Paracasi looduskaitseala moodustavad kõrbeluited, mis lõpevad järsu, ookeani kukkuva kaljurannikuga. Mereloomi ja -linde kaitsvast alast käivad üle liivatormid. Kohalikus ketšua keeles tähendabki paracas sadavat liiva.

Ümbritsev planktonit täis ookean on maailma kalarikkamaid. Seal kohtab kaheksajalgu, kalmaare, haisid, mõõkvaalu ja delfiine. Kõrbe kohal liugleb kondoreid, laguunides roosatavad flamingod, düünides vilksatab kõrberebaseid.